Meedia@Postimees
23.04.2007 00:01
Kuldar Kullasepp, Postimees
|
|
Minu ajaveeb ja ise tean, mis sellega teen. Jagan rõõme oma sõpradega ja pean võitlusi oma vaenlastega. Avalikult. Ei taha kirjutada vanamoeliselt roosade kaantega raamatusse ja seda siis öökappi lukustada.
Olen valinud avalikult esinemise tee, teadmata, kes minu sõnavõtte loeb ja kas üldse loeb. Ja kas sellest kõigest ka mingit kasu on. Roosasse raamatusse kommentaare ei kirjutatud, seal figureerinud nimed ei tohtinud sellest kunagi mingil juhul teada saada. Aga kui see oleks juhtunud, siis oleks see tähendanud sama hästi kui Raekoja platsil alasti seismist. Aga see oli siis, kui minu elu oli minu oma ja sinu elu sinu oma.
Nüüd on päevikute asemel teised päevikud. Sõpradest-tuttavatest kirjutatakse avalikult, viidates neile vähemalt eesnime tähtedega. Julgemad muidugi terve nimega, isegi perekonnanimega. Palju on neid, kes jagavad maailmaga rõõme oma lähedastest, kirjutavad võõrastele detaile oma eraelust. Ja inimesed loevad.
Mis siis, et tihti ei tea nad kõnealustest inimestest mitte midagi. Kohvilauajuttude kõrvale satub huvitavaid sõnavõtte ka üldsust enam huvitavatel teemadel.
Kuid sellega siiski laineid ei löö. Hoopis kindlam viis kogu ajaveebiüldsus särisema saada on millestki või kellestki väga pahasti öelda. Veel parem oleks, kui seejuures õhku loobitud nimed ka kuulsad oleksid. Hästi hea on oma turvalise kodu seinte vahel helendava ekraani ees «paljastada», hinnata teiste inimeste elusid. Tagarääkimine on saanud uue tähenduse. Seda ei tehta enam vaikselt köögis, vaid avalikult.
Näib, nagu me ihaldaks kollaseid ja klatšivaid ajaveebe. Sarnaselt kollase ajakirjandusega on moekas seda mitte heaks kiita, aga pole patt lugeda ja siis oma turvaliste seinte vahel elavalt kommenteerida. |
|
|
|
|
