| Neljapäevaõhtusel vestlusel astusid ettekannetega üles Krõõt Juurak, tantsija, kelle puhul alastus laval on ühtepidi juba ootuspärane. Ajaloolise ülevaate tantsu ja alastuse suhetest andis Heili Einasto. Kunst jäi peale Linnar Priimägi tutvustas mõtte- ja tundekäike, mille järgi ta lähenes tantsule ja alastusele oma eelmisel suvel lavale jõudnud «Inimese lõhna» tehes, ning Ene-Liis Semper rääkis alasti keha kasutamisest kunstis oma kogemustest lähtuvalt. Kui tantsu vallas jäid arutlused teoreetilisteks, vaadeldi näiteks seda, kuidas aja jooksul on muutunud see, mida alasti kehaga tähistatakse, siis liha teooria peale otsiti kunsti vallast. 90ndate aastate jõuline performance’ite maastik pakub kogemustepagasit, mida eesti tantsus sellisel moel ei ole. Esmalt muidugi on lihtsalt tantsus selles vallas vähem teha jõutud. Teiseks aga on alasti keha tantsus hoopis teine asi kui kunstis, tal on olnud teised funktsioonid, teine kontekst jne. Paraku pole sõnakatele kunstiteadjatele vastu panna sama sõnakaid tantsuteadjaid ning nii jõuti igasuguste vastusteni tantsu vallas nii palju, kui seda võimaldas kunsti kaudu lähenemine. Soov dialoogiks Mitte et see aruteludele kuidagi halba oleks teinud. Üldse mitte. Oligi ju arutelude korraldajate eesmärk rääkida kunstist-kultuurist laiemalt, mitte ainult tantsu nurga alt. Ainult et asi polnud ju selles, et ei olnud seda, millest tantsu vallas rääkida, vaid selles, et polnud rääkijaid. Ikka veel on puudus neist inimestest, kes eesti kaasaegse tantsu valdkonda teoreetilise poole pealt toestaks. Reedese õhtu teemaks oli provokatsioon kunstis ja siis oli aruteludel juba täiesti teine minek. Õhtu esinejateks olid Marco Laimre, Ilmar Raag, Mart Kangro ja Tõnu Viik ja nendevahelist vestlust juhtis Andres Noormets. Seekord olid kokku sattunud viis täiesti erinevat karakterit, kel väga oma nägemus sellest, mida ja kuidas teha. Räägiti provokatsioonikunstist ja provokatsioonist kunstis, mis ei pruugi sugugi üks ja sama olla. Oluliseks sai esinejate mõtlemise taktikate ja taustsüsteemide erinevus. Õhus oli dialoog ja päris asjadest rääkimine (noh, nii palju kui see laval pro˛ektorite valguses võimalik on) ning tore oli näha, kuidas viis erineva maailmavaatega tegelast vähemalt üritasid teineteise maailmadest aru saada. Seda peaks rohkem olema. Seminar «Räägime tantsust: alastus ja provokatsioon laval» Kanuti Gildi saalis 19. ja 20. aprillil |
