Kuigi 90 aastat tagasi elas Eestimaa ligikaudu miljonist elanikust kolmveerand maal, polnud sealgi enam miski vanaviisi. Ka ligi tuhandeaastase ajalooga ja nüüd suisa eesti kultuuri sümboliks peetav eluase – rehielamu – oli sattunud maade päriseksostmisest ja sellega kaasnenud äratundmisest, et nüüd on tõesti oma tuba ja oma luba, uuenduste pöörisesse: korsten, kuue ruuduga aknamõõtu valgusavad, laudpõrandad, linnamoodi mööbel ja muu moodne majakraam. Ajal, kui Ameerikas ehitati esimesi pilvelõhkujaid, hakati eesti taludes kambreid aasta ringi kasutama ja neile maja otsa lisa ehitama. Suitsutarede aeg oli läbi saamas.

Muutused maakodudes

Edumeelsemates ja jõukamates taludes elati aga juba mõnda aega vaid elamu otstarvet täitvates häärberites. «Eesti taluhäärberite» autor Heiki Pärdi kirjeldab vanemat häärberitüüpi nii: «Võrdlemisi pikk madalavõitu ühekorruseline poolkelpkatuse ja rõhtsa laudvooderdisega barokne palkmaja. Suuruse tõttu tehti neile kaks korstnat ning kaks sissekäiku: keskmine viis peremehe, otsmine talu tööpere ruumidesse. Peremehe tubades leidus seni ainult mõisnike ja linnasakste maailma kuulunud asju: kahhelkivist keeruliste kaunistustega ahje, sein- ja laemaalinguid, tapeete, kõrgstiilis pehmet mööblit jmt.» Esimesed häärberid ehitati Mulgimaal juba 1850. aastatel.

90 aastat tagasi elas üks osa Eestimaa elanikest mõisates. 1897. aasta andmete järgi oli baltisakslasi 3,5% rahvastiku üldarvust. Selle suhteliselt väikesearvulise rahvagrupi jäljed siinsel kultuuril ja kodukultuuril on päris eriilmelised: mõisa- ja linnaarhitektuuri ja interjööride paremad mälestised ja nendelt saadud mõjutused, aga ka labasevõitu väikekodanlik maitse, mille kadakasakslikust alevimamsli moodi peenutsevast laadist loodetavasti kord ikka priiks saame.

Olulisteks muutuste võimendajateks olid seltsid, mitmesugused kursused ja kodumajanduskoolid, kindlasti ka trükisõna ja mitmesugustes väljaannetes ilmunud mustrilehed jms. Üldlevinumaid uuendusi on vast kõige lihtsam lahti seletada rehemajade tagakambritesse muretsetud uutmoodi asju ja nähtusi kirjeldades.

Kui varem öeldi ikka, et värki on vähe, siis üheksakümne aasta tagustes tagakambrites

leidus juba päris mitmesugust liigutatavat majakraami: enamasti treitud sammastega voodi peremehe ja perenaise tarbeks, karniisiga riidekapp, laud ja toolid, mis olid paikonniti üsna erinevad nii vormilt kui ka kaunistustelt. Nurgas seisis moe ja uhkuse asi kummut ning sellel peegel, kupliga petroolilamp, mõned nipsasjadki. Uuenduslikud olid aknakardinad, linad ja linikud, ilukäterätid ja muidugi raamitud fotod seintel.

Loomulikult leidus osavaid meistrimehi ja nobedate näppudega naisi ka taludes, kuid tavaliselt telliti kirjeldatud mööbel tisleritelt (kelleks olid tihti puusärgitegijad) ning linnamoodi keerukate lõigetega rõivad rätsepatelt – enamasti alevites tegutsevatelt käsitöölistelt. Jõuka talu saalitoa klaver oli aga mõistagi linnast muretsetud.

Linnast osteti mitmesuguseid vabrikukaupugi, kuid vanad olid mõnikord uuenduste suhtes päris tõredad. Järva-Madise kihelkonna suurest talust pärit eakas mees pajatas oma vanaisa esimese ilmasõja paiku sündinud meelepahast: «Kui õed linnast õmbluskoolist koju tulid ja esimest korda kahvlid söömaajaks lauale seadsid, puges vanaätt oma puulusika ja kausiga tarenurka ahju taha sööma, et tema oma suud küll torkima ei hakka ja seda nüüdseaja alpust kaasa tegema ka mitte.»

Elu linnades

20. sajandi alguses kiirenes eestlaste siirdumine linnadesse. Meenutagem 1922. a rahvaloenduse andmeid: Eesti 1044100 elanikust oli eestlasi 88,2%, rahvastiku koguarvust elas linnades 28,5%. «Tartus oli 50 342 elaniku kohta 15 567 korterit, millest ühetoalisi (suures osas kööktoad) oli 10 567 ja kahetoalisi 1843. Elekter oli 29% ja vesi/kanalisatsioon 16,9% kortereist,» kirjutas Kadri Tammur oma uurimuses.

Muidugi leidus linnades suurejoonelisemaid ja isegi luksuslikke kodusid, kuid neid oli vähe. Kindlasti peab aga rõhutama seda, et alles sada aastat tagasi hakkasid tegutsema esimesed eestlastest arhitektid ja koolitatud ehitusinsenerid. Siiani on sellest ajast säilinud näiteks mitmed Karl Burmani projekteeritud linnamajad ja taluhäärberid, insener Fromhold Kangro projekteeritud ja ehitatud majad Tartus Karlova linnaosas, ärimees Lepiku majad samanimelisel tänaval Supilinnas jt.

Tähtsaim – kodutunne

90 aastaga on Eesti kodud väga palju muutunud. Kahjuks on hävinud palju väärtuslikku, kuid õnneks on ka loodud palju uut ja huvitavat – olgu autoriks me ise või mõni professionaal.

Kuid kõige välise kõrval peab ka tänapäeva eestlane siiski kõige tähtsamaks kodutunnet, mis tuleneb inimestest selles kodus – seda tõestavad ka mitmed arvukatele intervjuudele ja küsitlustele toetuvad uurimused.