Valkla mälestuskivi lähedal peetud näidislahingu platsile ei viinud teed ega rada. Lahingu nägemiseks olime sunnitud oma linnaeluga harjunud kingad korralikult poriseks tegema ning ligi viiskümmend meetrit läbi lirtsuva põllu astuma. Pealtvaatajaid oli kogunenud mõnisada. Peamiselt võis silmata isasid-emasid koos lastega. Paljudel fotoaparaadid ja kaamerad käes. Ikkagi pereüritus.Vabadussõtta pöördepunkti toonud lahingu simulatsioon algas hüüdega «Pärast sõda saab suppi!» ning sellele järgnenud ootamatu püssipauguga metsast. Ründajaiks ikka meie idanaabrid. Venelaste agressiivne pealetung ei osutunud kuigi edukaks. Võib-olla oli põhjus selles, et neid oli arvuliselt vähem. Võib-olla ka selles, et keegi venelastest ei paistnud lugu pidavat enda puu taha varjamisest ega lamamisasendist tulistamisest. Kuigi tegelikult pidid nad ju kaotama neist nüanssidest hoolimata ning maa oli ebameeldivalt porine. Ärevust tekitas ühel hetkel lahinguväljaku ääres lahvatanud lõke. Nähes, et keegi seda kustutama ei rutta, rahunes ka publik. Sest kui tegemist oleks tõelise tulekahjuga, siis keegi ju ikka reageeriks? Pärast kümneminutilist tulistamist ning venelaste uut rünnakut said eestlased abiväest täiendust ning ajaloolise lahingu kulg saigi ümber pööratud. «Nad ei ole tegelikult surnud. Aga päris lahingus saadakse ka päriselt surma,» õpetas üks isa oma lahingut jälgivat poega. Hukkunuid oli kahju vaadata: mõned neist lamasid vapralt näoli mulla sees kuni lahingu lõpuni, samas kui teised langenud võitlevate relvavendade pealetungi käsipõsakil põllul lamades edasi jälgisid. Lõpusirgel oli selge – Eesti poolt võitlejaid on rohkem ning vaenlasel ei ole lootust. Lootusetut olukorda sümboliseeris eriti hästi ainukesena püsti jäänud triibulises särgis võitleja, kes viimases meeleheites revolvriga veel nii palju eestlasi maha nottida püüdis kui võimalik. Ta langes teatraalse kangelaslikkusega. Oli ka allaandjaid. Need lasid omad maha. Kuni andsid alla viimasedki ning kardetud «Pobeda!» asemel kõlas «Meie võit!» Valkla lahingu üks korraldajatest Peeter Kivimäe jäi esitusega rahule, sest kõik läks plaanipäraselt. «Iga kord enne lahingut oleme ikka kolm tundi varem kohal ja teeme kuiva trenni,» lisas ta. «Nende ürituste omapära ongi see, et me ei saa kunagi pikalt ette proovi teha. Ainult jaoülematega sai korra plats läbi käidud ja kokku lepitud, kuidas lahing välja peaks nägema,» ütles lahingu teine korraldaja Reimo Leol. Erinevalt filmivõtetest, kus proovitakse ühte võtet sada korda, siin sellist võimalust ei ole. Seetõttu olevat ka enne igat üritust teatud närvipinge. Enamik osalejatest oli ajalooklubist Front Line, kuid oli ka vabatahtlikke Kaitseliidust ning nende tuttavaid. Eesti ajaloole väga tähelepanuväärne küla Valkla külal on Eesti vabadussõja sündmustele tähelepanuväärne tähendus. Sõda Eesti pinnal algas 28. novembril 1918, kui loovutati Narva. Siis ei julgetud loota, et veidi rohkem kui kuu aja pärast on vaenlane tagasi üle Narva jõe löödud. Noor Eesti sõjavägi suutis 1919. aasta 3. jaanuaril just Valkla küla piirides Vene kommunistliku Punaarmee taganema sundida. Päev hiljem, 4. jaanuaril 1919 toimusid lahingud juba Kehra lähistel. Eesti vägesid juhtis kindral Laidoner. Vabadussõja sündmusi meenutab Valkla külas vana Tallinna-Narva maantee ääres seisev mälestuskivi, millel sõnad «Siiamaani ja mitte kaugemale. 3.1.1919». 1934. aastal püstitatud mälestusmärk lõhuti seitse aastat hiljem. Kivi kõrvale istutatud tamm jäi vaatamata 1941. aasta hävitustööle siiski alles. Mälestuskivi taastati 26. juulil 1989 ning taasavati sama aasta 10. augustil. Nõukogude väejuhatus saatis Vabadussõja vältel Eesti vastu kaks armeed kokku 160 000 mehega. Eesti pani välja 85 000 meest, kelle hulgas olid nii kooliõpilased kui vabatahtlikud Soomest. Nõukogude Venemaa ei suutnud eestlaste kaitsest läbi murda ning oli 1919. aasta lõpuks sunnitud nõustuma vaherahuga. See algas 3. jaanuaril 1920, mis on Eestis langenute mälestuspäev. Vabadussõjas langes 5000 Eesti sõdurit. (PM) |
