Euroopa Komisjoni arvestuste järgi on teenuste turgu kammitsemas 91 seda laadi köidikut. Tegemist on ühinenud Euroopa suurima paradoksiga.

Keegi ei vaidlusta nn Lissaboni programmi – ergutada järsult vanade liikmete vinduvat majandust. Suurim reserv selleks on avada teenuste turg, mille arvel on üle 60 protsendi ELi majandustegevusest.

Ari Vataneni, rallikuulsuse ja nüüdse Euroopa Parlamendi liikme väitel avaks Euroopa sisemüüride lammutamine, kõikvõimalike liliputlike piirangute kaotamine uskumatud võimalused inimestevaheliseks sünergiaks.

Eestile on ELi teenuste turu avanemine kasulik. See tekitaks kõigepealt vajaliku võrdsuse, kuivõrd meie enda teenuste turg on juba vanematele ELi liikmeile avatud. Kui pahempoliitikud ja meeleavaldajad kollitavad prantslasi või itaallasi «sotsiaalse dumpinguga», mida uute liikmete töötajad tekitavat, siis unustatakse mugavalt sama protsessi teine pool – just välismaiste teenuste konkurentsi pelgav Prantsusmaa on ise suur teenuste eksportija ning löönud hindu alla uutes demokraatiates.

Prantslastele on loodud demagoogiline sümbolkuju – poola torulukksepp, kes alla omahinna töötades ohustavat kohalikke tavasid ja sotsiaalset stabiilsust. Eesti võib pigem väita, et enne seda on prantsuse torulukksepp näiteks Tallinna Vee erastamise kaudu jõudnud Eesti kodudesse.

Küll aga on Eestile risk see, et tööjõu ja teenuste turu järkjärguline avanemine võib suurendada oma maa väärt töötajate lahkumist. Seetõttu on ka riigil vaja areneda nii, et töötajate eksport kahaneks, teenuste eksport aga kasvaks.

Teenuste turu vaba toimimine hõlbustab ja ergutab eelkõige väikeste ja keskmiste ettevõtete arengut. Areng on kasulik tarbijale, sest rikastab valikuvõimalusi ning väldib suvalisi püsihindu.

Kaotajad on monopoolsed struktuurid, sealhulgas arvutud pisimonopolid, kes on näiteks Belgias teenuste turu mugavalt omavahel jaganud ega lase konkurente ligi.

Lekkiva radiaatori parandamine või interneti installeerimine Brüsselis pole ühe päeva töö – selleks läheb nädal või mitugi, pahatihti tuleb otsida tutvusi justnagu Brežnevi ajal Maarjamaal.

Paradoks on selles, et veel praegu, Lissaboni suurte eesmärkide kümnendil klammerduvad käed vanas Euroopas kord võidetud kaartide ümber.

Seejuures napib kujutlusvõimet taipamaks, et sellisel hoiakul puudub perspektiiv ja see kahjustab küünte enda poole hoidjaid. Sest väljaspool Euroopat on juba alanud kaartide kiire ümberjagamine ning paljud vanad kaotavad kehtivust.

Selle taustal on mõistetavad Euroopa Parlamendi lahingud teenuste direktiivi ümber. 16. veebruaril häälte vahekorraga 2:1 vastu võetuna kajastab kõnealune dokument mitte niivõrd Lissaboni sihte, kuivõrd vaevarikast tasakaalu vana ja uue Euroopa hirmude, eelarvamuste ja unistuste vahel, avatuse ja ettevaatlikkuse vahel.

Tegemist on sammuga õiges suunas. Kuid kuidagi ei saa väita, et Gulliver oleks liliputtide kleepuvaist köidikuist sedavõrd vabanenud, et võiks oma võimetekohasel hoogsal sammul edasi liikuda.

Euroopa tõsisemaid väljakutseid on liliputlike administraatorite korvamine julge ja sihikindla poliitilise juhtimisega. Selliste juhtide võimalus ja vastutus on läbimurde saavutamine ELi põhivabaduste rakendamisel – meie kõigi huvides.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 2