Ma ei saa aru inimestest, kes nõuavad riigihümnilt esteetilist elamust. Kas te vahetate oma vanaema ka välja, kui ta ülearu kortsuliseks läheb?
Küsimus on sihitud neile poliitikutele, muusikutele ja noorpoeetidele, kes on viimasel ajal otsekui kurjast nõelatuna hakanud propageerima Eesti hümni või vähemalt Toompea liputseremoonia muusikavaliku väljavahetamist.
Olen nõus, et «Mu isamaa on minu arm» tekitab suuremat tundeliigutust kui hümn. Aga äkki on see nõnda just seepärast, et me kuuleme Koidula ja Ernesaksa laulu nii harva – tavaliselt vaid nelja aasta järel – see-eest aga sõna otseses mõttes kogu rahva esituses? Kas laulu lummus säiliks, kui seda kantaks ette igal aktusel? Kui me karjuksime rõõmust ogaratena «su rüppe heidan unele» igal jalgpallimatšil, kas laulupeoelamus oleks siis enam endine?
Hümn pole mingi tantsumuusika, hümni väärtuseks on tema esitamise traditsioon. Eesti hümni traditsioon on kestnud juba läbi kolme sajandi, mis on aukartustäratav saavutus. Pealegi on ju midagi väga eestlaslikku tõsiasjas, et oma kõige ilusamat ja intiimsemat isamaalaulu (mis sisaldab tõotust surra kodumaa nimel kas või sada surma) pole eesti rahvas andnud riigi lörtsida, vaid hoiab selle täielikult endale. Sa siiski elad südames!
On selge, et hümnivahetamise jutt (nagu ka kunagine ristilipu leiutamise kampaania) teenib vaid jutuveeretajate enesereklaami eesmärki. Siiski on praeguses pseudodiskussioonis ilmnenud mõned häirivad momendid, mida ei saa ignoreerida, ehkki kogu teema seda kahtlemata vääriks.
Esiteks tuuakse hümnivastase argumendina ikka ja jälle esile asjaolu, et see on meil soomlastega ühine ja seetõttu mitte päris «oma». Aga miks mitte selle üle hoopis rõõmustada? Mida rohkem Eesti sarnaneb Soomega, seda suurem on meiegi õnn ja rõõm.
Teiseks teatas riigikogu kultuurikomisjoni esimees Peeter Kreitzberg raadios, et Pika Hermanni lipulangetamise laul «Mu isamaa armas» ei kõlba poolte komisjoniliikmete arvates põhjusel, et see on lastelaul. Jube lugu. Nähtavasti tundub mõni matuselaul siis palju asjakohasem.
Kolmandaks on hämmastav, millise kergusega võtsid kultuuriminister ja riigikogu kultuurikomisjon kõnealused totrad ideed üldse arutlusele, samas kui igasugust, ükskõik kui õpetatud kriitikat vabadussamba kavandi aadressil kviteeritakse jäise vaikusega nagu riigireetmist. Ometi tuleks loovalt ja otsivalt läheneda just uute sümbolite sepistamisele, mitte vanade ümbertegemisele.
