Viimasel ajal tuleb koalitsiooni juhtiverakonnast – Reformierakonnast – seaduseelnõusid lausa kapaga. Kõik sellised, mis pööravad senised põhimõtted pea peale. Nimetagem vaid pärimisseaduse, perekonnaseaduse, töölepinguseaduse eelnõusid. Neile avalikkuselt toetuse saamine toob meelde vendade Grimmide muinasjutu Lumivalgekesest ja seitsmest pöialpoisist, kus (kuri) kuninganna küsib iga natukese aja tagant peeglikese käest, kes on kaunim ilma peal. Mida ei tule, on küsijale meelepärane vastus. Reformierakond püüab avalikkuselt pidevalt heakskiitu saada, toonitades et nende juhtimisel väljatöötatud seaduseelnõud toovad Maarjamaale üleüldise õnne – seega on ilusad ja head. Kabinetivaikuse eelnõud Ainult peegel pro avalikkus ei saa sellest aru. Need, kes aru ei saa, on peeglisse vaataja arvates muidugi kas tagurlased või lihtsalt rumalad. Millest selline nihilistlik käitumine? Kuhu jääb siis dialoog ühiskonnas ning konsensuse saavutamine – kõik need põhimõtted, mis iseloomustavad demokraatlikku riiki ja mille eest peaksid just võimulolijad kindlalt seisma? Aga sotsiaalministeeriumis valmib töölepinguseaduse eelnõu, mis saab avalikuks enne seda sotsiaal- ja koalitsioonipartneritega põhjalikumalt arutamata. Selle taustal mõjub sotsiaalministri jutt ministeeriumi seismisest Eesti eest suisa küünilisena ning tõstatab küsimuse, keda või mida ikka Eesti all mõistetakse. Ja ehkki ajakirjanduses on kõne alla võetud ka valitsuskoalitsiooni püsimine või mittepüsimine, on võimuküsimus antud juhul siiski teisejärguline. Küsimus on ühiskonna tasakaalustatud arengus, selles, et kõigil oleks siin hea elada ning erinevad huvigrupid saaksid kaasa rääkida seaduste valmimise protsessis. Küsimus on tasakaalustatud tervikpildis. Väljatöötatud töölepinguseaduse eelnõu eelistab ilmselgelt tööandjat ning käsitleb paindlikku tööjõuturgu selle grupi huvidest lähtuvalt, andes talle majanduse jahtumise olukorras hoovad, mis lubaks tal riskivabalt üleliigsest töötajast kiiresti lahti saada. Kaugemas perspektiivis ei tehta sellega tööandjale versus valijale, teenet, vaid ebastabiilsed töösuhted toovad nii asutusesiseselt kui tööturul laiemalt kaasa ebastabiilsuse. See aga ei ole tööandjale kokkuhoid ega suurenda ka kasumit. Kannatab nõrgem pool Miks ikka peaks töötaja sellises ebakindlas olukorras töötama, eriti siis, kui tema töökäsi vajavad sotsiaalselt märksa turvalisemad ühiskonnad? Või seaduseelnõu koostajate soov lihtsustada rasedate ja alla kolmeaastast last kasvatavate vanemate koondamist. Kuidas sobib see valitsuskoalitsiooni prioriteediga seista laste ja lapsi kasvatavate vanemate eest, laiemalt eesti rahvuse arengu eest? Tegelikkuses võime aga silmitsi seista olukorraga, kus haige lapsega kodus olev ema võib ühel päeval leida oma töölaualt koondamisteate. Näiteks seepärast, et tööandja arvates ei suuda ta end täielikult pühendada tööülesannete täitmisele. Ja kui veel uus töötaja juba uksele koputab?! Et majanduslangus sellise olukorra kaasa toob, on vist samuti vältimatu. Kõik nimetatud eelnõud ohustavad nõrgemat poolt. Paradoksaalne küll, kuid paljuski just nõrgema poole olukorra parandamise nimel on sõnades kõik nimetatud seaduseelnõud välja töötatud. Tööjõuturul on nõrgemaks pooleks töövõtja, perekonnas tavaliselt naine, sest just naised teenivad Eestis neljandiku võrra vähem kui mehed, millel varalahususe põhimõtte sätestamisel on oluline tähtsus. Lapsehoolduspuhkusel olevad naised ei saa teha märkimisväärseid panuseid vara soetamiseks. Nad teevad sel ajal kodus tänuväärset ja vajalikku tööd, kuid koristamine-triikimine-söögitegemine ei kuulu paraku abikaasana tasustamisele. Et varalahususe seadustamisel satub naine kehvemasse materiaalsesse olukorda, peaks igaühele selge olema, sh koalitsioonipoliitikutele. Miks selle eest seistakse, jääb arusaamatuks. Näib, et eesmärgiks on iga hinna eest midagi muuta, ning küsimus, mida see endaga kaasa toob, on muutmistuhinas teisejärguliseks taandunud. Sellestsamast «iga-hinna-eest-muutmisest» on ilmselt tingitud ka pärimispõhimõtete muutmine. Näib, et justiitsministeeriumi noori juriste on tarmuka ministri juhtimisel tabanud seaduste muutmise soov, mis lähtub põhimõttest: «Mis on kaua püsinud, on järelikult vananenud.» Kas ikka on täielikult vananenud? Töölepinguseadust näiteks on 35 korda täiendatud ja nüüdisajastatud. Ühisvara põhimõtted on Narva ja Liivimaa linnaõiguses kasutusel juba 16. ja 17. sajandist, senine, pärandi vastuvõtmise süsteem küll vähem, aga siiski piisavalt kaua – poolteist sajandit. Vanad küll, kuid ometi kasutatakse Euroopas neid mõlemaid tänini. Muutuste põhjendatus Muidugi ei ole seadused igavesed, neid võib ja peabki muutma vastavalt muutunud olukorrale. Kuid muudatused peavad olema põhjendatud. Samuti tuleb nende vajalikkust avalikkusele selgitada, sest just kodanikud on need, kelle elu üht või teist valdkonda hakkab seadus reguleerima. Paraku jääb puudu nii muutmiste põhjendatusest kui muudatuste selgitamisest. Muudatuste eesmärgidki on täitmata. Seadusekeele keerukamaks muutumine aga ei luba kodanikul ise kõigest aru saada – töölepinguseaduse eelnõu on selle tõestuseks sobiv. Muudatused seadusandluses peavad olema suunatud parema olukorra saavutamisele, elu edenemisele. Need peavad tagama ühiskonna kiirema ja kvaliteetsema arengu võimalikult suuremale hulgale elanikele. See aga eeldab avatud dialoogi, milles on kaasarääkimisõigus igal kodanikul, piltlikult öeldes presidendist asotsiaalini. Praegune kabinetivaikuses seaduste koostamine ning teistsuguse arvamuse kuulutamine juba enne arutelu rumalaks ja sovetiaja taganutmiseks sunnib küsima: kelle riik see on? |
