Tänase Postimehe arvamusküljel ilmub vist üle pikkade aastate esimest korda artikkel, millele pole lisatud autori nime. Toimetus teab autorit, aga otsustas ta palvele erandkorras vastu tulla ja jätta selle avaldamata, põhjuseks artiklis käsitletud eraelulised seigad (hasartmängusõltuvus jms), mille avalik seostamine autori isikuga võib talle kahju teha. Teisalt leidsime, et artikli avaldamata jätmine ainuüksi sel põhjusel, et autor soovib jääda anonüümseks, jätaks lugeja ilma olulisest seisukohavõtust rohket kõneainet tekitanud teemal.

Kalle Muuli, toimetuse juhataja

Samal teemal: Küllike Rooväli: Haletsus ja süü

Ma tundsin Janek Laurit. Samuti tunnen ma ta venda ning vanemaid. Lisaks sellele on mul olnud raskeid enesetapumõtteid, ning kunagi ammu, üheksakümnendate algul olin ma ka kirglik hasartmängija.

Tagatipuks olen õppinud psühholoogiat ning see kõik kokku teeb minust ilmselt pädeva ning sobiva isiku kirjutamaks juhtunust kokkuvõtet. Ma kirjutan seda neile, kes soovivad mõista juhtunu tagamaid. Hukka mõista oskame me kõik...

Ma tutvusin Janekiga aastal 1993 ja võin kinnitada tema teiste tuttavate sõnu, et tegemist oli väga meeldiva, sõbraliku, intelligentse ja ausa inimesega. Ta oli väga tugev isiksus ning kaitseväelase elukutse sobis talle ideaalselt. Ta oli võitleja tüüp ega andnud kunagi alla. Nagu tõeline sõdur, oli ta nõus võitlema surmani ega alistunud kunagi. Paraku just nii läkski.

Spekulatsioonid, et juhtunu on seotud tema sõjaväelase elukutsega ja välismissioonidega, ei pea paika. Sõduri elu sobis talle ideaalselt ja Kosovos oli ta õnnelik.

Tragöödia tegelik põhjus on siiski hasartmängukirg. Hasartmänge on mänginud paljud, kuid nendesse jäävad kinni inimesed, kes ei pea võimalikuks alla anda. Keskmine inimene mängib korra või paar, ja läheb siis oma teed. Kuid Janek oli võitleja. Ta soovis pokkeriautomaadid alistada ning oli nõus lõpuni minema. 

Tean seda kõike omast käest, sest nagu öeldud, olen isegi selles lõksus olnud ning mäletan hästi, millised mõttekäigud tol ajal mu peas keerlesid. Eriti hulluks läks asi siis, kui mu isa mulle mängimise peale ütles, et «oled ikka loll küll». Siis ma tundsin, et pean näitama, et ma ei ole loll ja et kasiinot on võimalik võita.

Paraku ei osutunud see siiski võimalikuks, kuid erinevalt Janekist andsin mina viimasel hetkel automaatidele alla, sest mõistsin lõpuks, et tegemist on ebavõrdsete vastastega. Kuid ma sain iseendast võitu…

Kasiino ei ole heategevusasutus. Kasiino on äriettevõte ning see toodab kasumit omanikele, mitte klientidele. Eesti rikkaim mees on ju Olympic Casino omanik, eks ole.

Kuid ka kasiinosid ei ole mõtet juhtunus süüdistada. Kasiinod tegutsevad Eestis seaduste piires ja juriidiliselt on kõik korrektne. Kui on soov kedagi süüdistada, tuleks süüdistada Eesti poliitikuid, kes seadusi vastu võtavad ja sellisel moel Eesti elu kujundavad. Sellest ei ole palju aega tagasi, kui hasartmängud olid kõikjal maailmas illegaalsed. Islamiriikides on see tänapäevani nii.

Alles see oli, kui hasartmängud olid kõikjal põranda all ja sellega tegelesid peamiselt vaid kriminaalid. Just nii peakski olema, sest kasu on kasiinost vaid üksikutele omanikele, keda võib kahe käe sõrmedel üles lugeda, kahju aga teevad kasiinod väga suurele osale ühiskonnast.

Kolme aasta eest tehtud uuringu andmetel on Eestis 25 000 hasartmängusõltlast. Ajakirjanduse andmetel on nendest 53 viimase 15 aasta jooksul oma elu enesetapuga lõpetanud.

Tore, et kasiinod ennast sellest puudutatuna tunnevad, sest ega muidu ei esineks Eesti Hasartmängude Korraldajate Liit demagoogilise avaldusega, et «Lauril ei olnud ühegi kasiinoketi kliendikaarti ja ta polnud ka ühegi EHKLi liikmesfirma püsiklient, seega oleks vale tema surma kasiinodega  seostada».

Selline avaldus kuulub kahtlemata demagoogia kõrgliigasse. Sellise avalduse põhjal võiks järeldada, et paadunud joodiku surma saab alkoholiga seostada vaid juhul, kui tal oli mõne alkoholipoe kliendikaart. Ja autorataste all hukkunu peaks kindlasti kuuluma jalakäijate klubisse vms.

Tore, et EHKL esines just nimelt demagoogilise avaldusega, sest see näitab, et argumente neil ei ole. Ning tore, et nad üldse avalduse tegid, sest kui nad ei tunneks, et nad juhtunuga seotud on, siis nad ju vaikiks.

Paraku on hasartmängudel asjaga otsene seos. Hasartmängud hävitavad inimese psüühika. Mängija suhtumine rahasse muutub ning ta hakkab tegutsema põhimõttel «kas kõik või mitte midagi».

Keegi on öelnud, et kui anda inimesele kas või õhkõrn lootus saada superrikkaks, siis on ta nõus selle nimel kõik ära andma. Ükskõik kui palju raha ta ka ei teeniks, sellest on vähe, sest silme ees terendavad kasiinos nähtud nullide read.

Paraku jäävadki need nullid vaid nullideks ning nende nullide ette ei teki ühtegi suuremat numbrit. Mängur paneb kogu oma palga automaati, et võita kõik või kaotada kõik. Ta tunneb isegi kergendust, kui ta kogu raha kiiresti maha mängib. Siis saab kuni järgmise palgani rahulikult elada ning ka pereringis aega veeta.

Kuid vahel õnnestub mänguril kahe palgapäeva vahel laenu võtta või midagi maha müüa ning kõik läheb kiirelt kasiinosse, sest suhe rahasse on muutunud. Paljud on mänginud maha autosid ja kortereid, sest mis on tühised sajad tuhanded võimalike miljonite kõrval, mis iga automaadi peal ahvatlevalt vilguvad. Kasiinod müüvad ju unistust. Kuid unistuste täitmise ambitsioone neil ei ole. Enesetappe tehakse aga just nimelt purunenud unistuste tõttu. Inimesed ei oska väga hästi õnne tunda selle üle, mis neil juba olemas on. Pigem tunnevad nad end õnnetuna selle pärast, mida kõike neil veel ei ole.

Janek mängis juba aastaid ja küllap tögas nii mõnigi lähem sõber teda selle eest, kuid Janeki-taolisele inimesele andis selline asi ainult hoogu juurde. Ka pereliikmed ei suutnud teda aidata, sest Janek lihtsalt ei võtnud abi vastu. Ta ei tunnistanud, et vajab kõrvalist abi. Tugeva isiksusena tahtis ta ise oma eluga hakkama saada ega soovinud kellelegi koormaks olla.

Nii kasvas aastate jooksul kaotuste kogusumma ja sellega kaasnes panuste suurendamine. Ei olnud enam huvitav mõne krooni kaupa panustada, sest kaotuste tagasiteenimiseks on vaja suuremaid võite, mis eeldavad suuremaid panuseid.

Nii läks üha rohkem ja rohkem raha mängudesse ning perele jäi üha vähem. Sellega kaasnes süütunne ja masendus. Kui hasartmängija mõtleb sellele, millest kõigest ta abikaasa ja lapsed unistavad ja kui palju nende soove oleks ta suutnud mahamängitud raha eest täita, siis läheb tal väga raskeks.

Lõpuks tekib enesevihkamine ning eluisu kadumine, sest isegi hea palk ei motiveeri enam, kuna see ei ole märkimisväärne kaotatud summade kõrval.

Janek sooviski käia kaitseväe välismissioonidel ka sellepärast, et seal puudus tal võimalus mängida. Juhtunus ei ole välismissioonidel mingit süüd. Pigem oleks välismissioonid ta päästnud. Kuid tema naine ei soovinud tema osalemist välismissioonidel, mis on ka loomulik. Nii pidi Janek viibima n-ö kahe tule vahel – ühest küljest pidi ta arvestama abikaasa soovidega, teisest küljest aga aimas ette, et Eestis viibimine lõppeb halvasti.

Ta oli enda meelest väljapääsmatus olukorras ja nii jõudiski ta enesetapumõteteni, sest vanaviisi enam ei saanud ja uutmoodi ei osanud. Esimesel korral helistas ta vennale ja ütles, et läheb nüüd. Siis õnnestus see ära hoida. Teisel korral aga lõikas ta juba endal veenid läbi ning pääses napilt vaid juhuse tõttu. Sellele järgnes hullumajja minek.

Loomulikult ei jäänud see kaitseväele teadmata ning talle anti võimalus «omal soovil» lahkuda. Naljakas on lugeda kaitseväe esindaja arvamust, et ta ei tea, miks Janek teenistusest lahkus. Mis siin varjata? Kaitsevägi pole ju milleski süüdi…

Pärast seda oli selge: ta kas lõpetab mängimise või sureb. Paraku juhtus viimane. Nüüd ei olnud Janekil enam ka tema armastatud tööd ning puudus vähimgi lootus mänguautomaatide eest põgeneda. Ega see tema eluisu suurendanud. Ta läks jälle kasiinoga lahingusse. Võlad kasvasid ning nüüd polnud ka enam ametikorterit, mis suurendas depressiooni veelgi. Nüüd tuli liisida perele uus kodu, kuid raha läks ju kõik mängudesse.

Kuid miks siis ikkagi oli vaja perekond kaasa võtta? Ilmselt on just seda enamusel kõige raskem mõista. Mina aga olen enesetapu lähedal olnud ja võin öelda, et enesetapja ikka mõtleb oma lähedastele ka ja ega tal sellest kergem hakka, kui ta endale ette kujutab, kuidas need ta haual nutavad.

Lähedased on peamine põhjus, miks enesetappu edasi lükatakse. Ja kui enam kuidagi ei saa, siis mõeldakse ka pere tapmisele, et neid leinast säästa. Vähemalt minul oli see nii.

Janek nägi ju hästi, kuidas ta naine tema enesetapukatse pärast kannatas ega soovinud talle veel kord selliseid kannatusi põhjustada. Kuid elada ta ka ei suutnud. Ja depressioon muudkui kasvas. Enesetapja on lihtsalt lootusetus seisundis ega näe väljapääsu ning kannab selle tunde teistele üle. Ta mõtleb, et ka tema pereliikmed ei näe enam ühtegi lootuskiirt, ning ta võib üritada neid säästa. Nii sooritatakse halastusmõrv. 

Janek ei tapnud vihast või kadedusest. See oli tema viis oma peret armastada. Seda on võimalik mõista, mis ei tähenda selle heakskiitmist. Melanhoolikust enesetapja teisi tappa ei suuda, kuid väga kirglik või koleeriline tüüp võib seda teha küll. Ideaalne sõjaväelase tüüp, keda Janek esindas, on selleks võimeline.

Sõjaväelase elukutse saabki valida vaid inimene, kes on valmis vajadusel tapma. Kuid sõjaväelane ei tapa omakasu ajendil nagu kurjategija. Ta tapab selleks, et ühiskonda kaitsta. Janek leidis oma meeltesegaduses, et kaitseb sellisel viisil oma peret tema surmaga kaasnevatest kannatustest.

Lõpetuseks pöörduksin inimeste poole, kes hauvad enesetapumõtteid – kallid enesetapjad, jätke oma pered elama! Uskuge, nad saavad ka pärast teie surma hakkama!