Jah, üks vang kaebas kohtus, et tema riisipudruportsule pandi peale
lusikatäis moosi. Teine nurises, et temal ei lubatud kambrisse võtta üle kuue
värvipliiatsi. Pliiatsikaebus jõudis otsaga riigikohtusse, ent kõrge kohus ei
andnud sellele menetlusluba. Tänavu esimesel poolaastal on halduskohtud saanud 1358 kaebust, millest 26,4 protsenti on seotud justiitshaldusega. 358 kaebusest 99 protsenti on vangide kaebused, millest vaevu veerandil on sisu sees, ülejäänud on ainetud. Ühe halduskaebuse arutamise eest esimese astme kohtus maksab Tallinna maksumaksja üle 6000, Tartu oma üle 9000 krooni. Vangile ei meeldi trellid Vanglajuristid peavad igati mõistlikuks, kui kinnipeetav protestib oma inimväärikuse alandamise vastu või vaidlustab talle määratud distsiplinaarkaristuse. Muret teevad neile hoopis tühikaebajad, kes teavad oma õigust olla riigi ülalpidamisel, ent pole justkui kuulnudki enda kohustustest. Näiteks nõudis üks vang kohtu kaudu Tartu vanglalt oma auklike sokkide kinnimaksmist, sest ta viskas sussid jalutusboksi katvale sõrestikule ja valvur ei roninud neile kohe järele. Nii pidi kaebaja paar päeva sokis käima. Teine vang kaebas, et talle anti normist vähem leiba-saia – vaid neli viilu varasema 5–7 asemel. Et vangla vahetas firmat, kelle leivaviilud on paksemad, portsu kaal aga sama mis enne, pole kaebajale tänaseni selge. Väga paljude vangide kaebused on ette luhta määratud, sest nad nõuavad kambritesse asju, mis on vanglas keelatud. Näiteks tahetakse õmblusnõelu, DVD-mängijaid, SAT-TV komplekte, elektrijuhtmeid, juukselõikusaparaate, spordikotte jpm. Üks vang kirjutas muide iga kord kaebuse, kui ta vanglapoest kringlit, pasteeti, kalapulki või lõhefileed osta ei saanud. Ikka, et vangla keeldus müümast ja käitus seetõttu õigusvastaselt. Kuid nurinat on sellegi üle, et vangla ei anna hügieenitarbeid, riideid ega jalatseid, ei korista kambrit, ei vaheta voodipesu, ei luba kanda lühikesi pükse. Või et madratsi mõõdud ei sobi, et arsti ja juuksuri juurde on järjekord, et konvoeerimisautos on külm või hoopis palav ja et selles istub ebameeldiva näoga saatusekaaslane.
Kaevatud on sellegi peale, miks vanglatöötajad mõnd toimingut filmivad? Miks kambreid otsitakse läbi kinnipeetava kohalolekuta? Miks vang peab väljaspool kambrit hoidma käsi selja taga ristis? Kuigi üks vang on viimati nimetatud vaidluse kaotanud, katsub nüüd juba teine mees kohtus oma õnne.
Ühesõnaga – nurisemise põhjused on erinevad, kuid nende ühisjoon on, et vangile ei meeldi trellid. Kaevatakse õiguskantslerile Kuid vangid ei pöördu oma kaebustega üksnes kohtute poole, vaid nad kaebavad paljude, ka kohtunike peale. Mõnikord polegi nende kaebused sulepeast välja imetud. Seda oli ka praeguseks vanglast vabanenud Deniss D. avaldus õiguskantsler Allar Jõksile. Mees kurtis, et protsessides Tartu halduskohtus, hoidis kohtunik teda istungite ajal kinnipeetutele mõeldud barjääri taga, kus ta sai märkmeid teha vaid põrandal kükitades. Teistes kohtutes, kus samuti tema kaebusi oli arutatud, polnud seda juhtunud. Denissi väitel kasutas kohus tema suhtes põhjendamatult erivahendit – liikumispiirangut, riivates sel moel tema inimväärikust ja rikkudes ka kohtumenetluses kehtivat võrdsuse printsiipi. Õiguskantsler kontrollis tema avaldust. Selgus, et mees oli kohtule teinud kaheksa taotlust lubada tal kui kaebajal istuda vastustaja ehk vangla esindaja vastas kirjutuslaua taga. Kohtunik Mai Saunanen jättis kõik taotlused rahuldamata, kuigi Deniss polnud vangla iseloomustuse järgi konfliktne, vaid vaikne ja rahulik.
Õiguskantsler soovitas Tartu halduskohtul igal konkreetsel juhul hinnata kaebaja isikut ja tema põgenemise tõenäosust ning alles siis otsustada, kas kasutada tema suhtes liikumist piiravat erivahendit. Ühtlasi soovitas Jõks kohtul arvestada ka halduskohtumenetlusele laieneva poolte võrdsuse põhimõttega.
Muide, kui Tallinna halduskohtunik Karin Kalmiste alustas Leo Pulsti spordikotikaebuse arutamist, küsis ta kaebajalt: «Kas teil kirjutamisvõimalus on? Kas mikrofon töötab?» Pulst oli rahul, ka barjääri taga seismisega. Selge rahasoov Justiitsministeeriumi nõunike Mariko Jõeoru ja Margot Oleski sõnul on vangide ohtrate kaebuste põhjuseks kogu ühiskonna õigusteadvuse kasv ja suurem informeeritus. Näiteks on kinnipeetutel kõik õigusaktid, ka vastav internetiinfo kättesaadav. Vaid arvuti kasutamise aeg on limiteeritud põhjusel, et kõik saaksid ligi.
Suur mõju uute kaebuste sünnil on nõunike väitel ka Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditel. Nii et kui keegi on loonud pretsedendi – saanud näiteks 19. sajandil ehitatud Patarei vanglas (praegu seda vanglat enam pole) tuberkuloosi nakatumise eest 3000 eurot, tehakse kohe katse ka ise midagi saavutada.
Näiteks üks kinnipeetu kaebas kohtule, et teda hoiti enne külma konvoiautosse viimist mõnda aega duširuumi soojas eesruumis, mistõttu ta oleks võinud hiljem haigeks jääda. Üht mittesuitsetavat kinnipeetavat hoiti aga pikka aega ühes kambris suitsetajatega. Mõlemaid asju arutas kohus ja mittesuitsetajale maksis riik valuraha.
> Loe edasi |
