Klassika ja jazz, tantsu-popp ja kõrtside süldine saund, rock ja ooper, laulukoorid ja metal-mehed - kõigil on meie laiuskraadide päikese all uuristatud oma koht. Kuid nentimisega ei saa asi piirduda, kuna meie maailmamudelisse on programmeeritud lakkamatu kasv ja progress. Kõik peab arenema, muusikagi peab avarduma, helid valjenema.

Muusikaid on palju

Müra on muidugi probleem, sest autosid on tänavatel ja maanteedel üha rohkem, raadioeeter on tihe ning inimesed suhtlevad omavahel üha vabamalt ja häälekamalt.

See, et ka muusikahelid kipuvad info-ookeanis ja olmemüra väljadel sulanduma ühismöirgesse, on üks omamoodi progress, rohkem kui see areng, mida saab mõõta saavutuste ja kunstilise erakordsuse parameetritega.

Kokkuvõtetes tahaksime ju alati loetleda seda, mis eristab, mitte seda, mis sulandab ja nivelleerib. Ent progressil, nagu enamikul nähtustel, on lisaks valgusele ka vari ning mida rohkem Eesti Euroopa ja maailmaga liitub, seda väiksemaks jäävad selle taustal kohalikud kultuurisaavutused, mis varem tundusid olulised.

Kokkuvõte muusika-aastast sisaldaks nimeloetelusid, viiteid kontsertidele ja plaatidele. Nagu alati.

Tasahilju hakkab aga selgeks saama, et osalt ongi just see mõõdistamiseks kasutatav infohulk ise müra. Kontserte - ka häid - on palju, igasugust muusikat on liiaga, raadioeeter on küllastunud, baarid helidest ummistunud, plaadiletid kirendavalt ühetaolised…

Küllus on paratamatu

Terade ja sõkalde eristamine on infokülluses probleem. Segadust lisab tõttamise tõttu sagenev hinnangute andmine välise mulje järgi. Esitluse kaal on suur. Seda on kontserdilavadelgi näha.

Narr oleks meil siin selle üle nuriseda, sest üsna samasugune on olukord ka mujal. Teisiti oleks vaid suletud süsteemis, Eesti siht on praegu aga olla võimalikult avatud ja koostöövalmis.

Seega tuleb leppida üha suureneva muusikakülluse kui paratamatusega. Sarnase paratamatusega on tänavu Eesti kultuuripoliitika leksikoloogias koha sisse võtnud terminid «kultuuritarbimine», «kultuuritööstus», «meelelahutus». Meid ümbritsev maailm lihtsalt on järjest enam kalkuleeriv. Küsimus «mida maksumaksja selle eest saab?» kerkib praegu pea kõikjal ka väljaspool Eestit.

Vaat see on küsimus. 80/20 rusikareegel osutab ebakõlale. Väike seltskond juhib suurt osa ressursist ja enamik loodud väärtusest jõuab väikese hulga inimesteni. Tuttav? Nagu esimese ja teise Eesti poleemikast pärit näide?

Ebakõla näib ju seegi, kui peaaegu kogu kultuuriministeeriumi eelarves muusika toetamiseks ja edendamiseks mõeldud raha suundub ühe þanrimääratlusega muusika edendamiseks, sellest osa saab aga maitse-eelistuste tõttu ja muudel põhjustel väike osa inimesi.

Selleks peab olema kaalukaid põhjendusi. Kunstiväärtus, kultuuri järjepidevus, traditsioon… Muusikapoliitika peavoolust hälbivaid nähtusi, nagu Viljandi pärimusmuusika festival ja Jazzkaar, toetab riigi rahakott küll üha rohkem, aga seda ikkagi vaid protsendipügalate jagu võrreldes muuga.

See jutt ei ole virisemine. Eriti just sel aastal näib muutus eriti ilmne ja iga järgmise aastaga on ta tõenäoselt hoopis märgatavam. Ühelt poolt inimeste hoiakud ja teisalt institutsioonid. Üks muutub palju kiiremini kui teine ning veel veidi ja see ei pruugi enam olla tavaline ebakõla.

Sõna «muusika» tähendus avardub meie silme all vääramatu jõu ja kiirusega. Pealetulev põlvkond lihtsalt ei usu, et ainus väärtuslik helikunst on see, millega tegelevad sümfooniaorkestrid ja kammermuusikud. Pendel liigub, ja kui püüda seda vägisi tagasi hoida, siis seda suurema jõuga ta lõpuks seinast läbi murrab.

Seni alternatiivseks peetud osa muusikast trügib praegu kuuldavaks senisest agaramalt. Samal ajal võib näha, kuidas arvukama kuulajaskonnani pürgivad nn süvamuusikud otsivad tuge välistest efektidest ja lahjendavad oma kunsti peibutistega.

Jälle oli hea aasta

Mõlemad esmapilgul seondamatud suundumused kajastavad mööduval aastal üht ja sama muutust.

Järelikult oli üks huvitav muusika-aasta. Internet tegi infopadrikute hämaruses oma õõnestustööd salaja, andes teadmata hulgal fännidele aimu muusikamaailma rikkusest ja pärssides plaadikaupluste tegevust; päevavalgel aga tegutsesid märgatavalt julgemalt niisugused tüübid, keda loominguline impulss näib kannustavat rohkem kui kuulsus ja raha.

Aga uskuge, järgmine aasta tuleb veel põnevam.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3