Keldid jõudsid sinna skandinaavlastest hiljem ning Norra kuningas kinkis Shetlandi otimaale oma tütre kaasavaraks alles 15. sajandil. Sealne muusikategemise kirg ja rõõm on täiesti haruldane, samuti musitseerimise tase. Muusika, mida mängiti, erineb kõrva järgi iiri ja oti omast selle poolest, et on kandilisem, teravam ja intensiivsem.Shetlandil on veel praegugi nii, et üks õige mees peab oskama viiulit mängida. See on auasi. Nagu see oli Vormsil ja rannarootslaste juures. Üleilmastumine surub Shetlandil peale. Liikvel on suured naftarahad, millest midagi pudeneb ka kogukonnale. Seepärast on elujärg suhteliselt hea, kuid sellel on varjuküljed. Karmis kliimas kujunenud traditsiooniline elulaad on ühest küljest olnud isepäine iseolemine ja teisest küljest kalapüügi tõttu kogukondlik. Püügikeelud ja muud piirangud on hakanud seda eluviisi tugevasti murendama. Aga esinemistel oli kogukonna vaim hästi tunda. Kui tantsuks läks, lõid kõik vanused täiega kaasa. Nagu iirlastel ja otlastelgi on Shetlandil musitseerimine suisa meeleheitlik tegevus. See on neile keel ja sellist transsi ning mängurõõmu pole ma noorte juures ammu kogenud. Seda tehti nii meeletult kiiresti ja intensiivselt, et aeg aeglustus ja tekkis tohutu rahu. Nii tekib kuulates mõnus kohalolek. Kontsert «Vanade saarte hääled» Esinevad oti muusikud 22. novembril kell 22 Viru keskuses |
