Enn Soosaar: muulaste lõimumise rajad

Venekeelsete integratsioon on Eestis ebaõnnestunud. See väide oli paljude eestlaste ja venelaste esmareageering aprillikuu kahele märuliööle. Vahepealsetel kuudel on lauseitusest hakatud loobuma.

Mujalt tulnute – viimasel ajal ka teise ning kolmanda põlvkonna immigrantide – sobitamine uude olustikku on probleem enam-vähem kõikides Euroopa riikides. Selles mõttes ei ole Eesti erand. Põhimõtted, millest lähtuda, nagu ka raamistik, milles tegutseda, saavad meil olla Euroopa Liidu omad.

Siiski ei tohi unustada kohalikke erinevusi. Kui Eesti tahab lõimumispoliitikas edasi jõuda, peame tingimata arvestama ka neid eritegureid, mis Euroopa kontekstis kas puuduvad üldse või ei ole neil sellist tähendust ning tähtsust nagu meil.

Arutagem neist kolme. Hakatuseks siiski, jah, nüüd juba minevikku jäänud tõsiasja meenutamine. Ükski Euroopa riik ei ole XX sajandil läbi elanud ligilähedaseltki nii laastavat muukeelsete invasiooni kui Läti ja Eesti aastatel 1945–1990. Vähem kui viiekümne aastaga langes eestlaste protsent praeguse Eesti piirides 97-lt 61,5-le. Lätlaste oma Lätis veel rohkem.

Nüüd säärast välissurvet enam ei ole. Küll aga seisame just praegu vastakuti küsimuste küsimusega: kuidas leida rahuldavat modus vivendi’it ühiskonnas pro riigis, kus võõrvõim viis elanikkonna etnilise koosseisu kahe sugupõlve jooksul totaalsesse ebasuhtesse?

Muutugem viivuks pateetiliseks. Küsigem taas. Miks oli eestlastel vaja iseseisvumist aastal 1918 ja uuesti 1991? Eks selleks, et pääseda poliitiliselt, majanduslikult ja ideoloogiliselt nurjunud Suur-Venemaa surmaembusest.

Ent tingimata peame rõhutama teistki külge. Suures ja laias maailmas on üksainuke tilluke maalapp, mida miljon eestikeelset saavad oma kodumaaks pidada. Iseseisvus ei tähendanud eestlastele toona ega tähenda praegu pelka riiklikku sõltumatust, vaid rahvusriiki, mis suudab tagada, et aastatuhandeid siin räägitud eesti keelt, siin viljeletud eesti kultuuri räägitaks ja viljeletaks ka tulevikus.

Multikultuursuse ja multilingvistilisuse juured ulatuvad Eestimaal sajandite taha. Võõraste sallivuse määr on meie juures suhteliselt kõrge – igatahes tükk maad kõrgem kui nii mõnelgi teisel rahval, idanaaber kaasa arvatud.

Siinkandis ei ole korraldatud etnilisi pogromme ja üheksakümnendate aastate alguse iseseisvuminegi möödus korduvatest provokatsioonidest hoolimata ainsagi laibata.

Aga järeleandmistel on piir. Olgu läänest või idast või kohalikelt sisserännanutelt tulevad nõudmised ning soovitused hea- või pahatahtlikud, kehtivat põhiseadust rikkuma või muutma Eestis ei hakata. Kahte või rohkemat riigikeelt ei tule, kodakondsuse null-varianti ei rakendata. Põhjus on selgemast selgem. Mööndused, mis seavad ohtu eestlaste rahvusriigi edasitoimimise, on välistatud.

Seda esiteks. Aga on teinegi oluline tegur, mida enamik ELi riike ei tunne.

Ei Gastarbeiter’id, keda meelitati kuuekümnendatel ning seitsmekümnendatel aastatel Saksamaale, Prantsusmaale, Suurbritanniasse ja mujale, ega Euroopasse trüginud poliitilised ning majanduslikud pagulased saabunud uuele kodumaale peremeestena.

Nii etnoste kirev kui Nõukogude Liit ka oli, kuulus jäme ots tolles vallutuste konglomeraadis kindlalt ning vaieldamatult venelastele. Vene dominantsus oli kirjutatud isegi riigihümni. Reaalelus tagasid selle kompartei arvukad avalikud või salajased dokumendid.

Isandrahva esindajatel oli hulk eesõigusi. Eestisse elama asunud venekeelselt ei nõutud näiteks eesti keele, kultuuri ja ajaloo isegi mitte elementaarset tundmist.

Vastupidi. Eestlasel oli kohustus vene keel selgeks õppida. Kui praegu protesteerib kohalik venekeelne, et see, mida temalt nõutakse EV kodakondsuse saamiseks, on inimõiguste rikkumine, ja väidab ennast Eestis tundvat «teisejärgulise» inimesena, – siis mida saame järeldada?

Eks seda, et märgatav osa siinseid püsielanikke on kogu aeg oodanud, et nende privilegeeritud kohtlemine jätkuks iseseisvuse taastanud riigis. Naturaliseerimisreeglid on Eestis leebemad kui paljudes teistes maades.

Arusaadavalt ei saa venekeelseid ühe vitsaga lüüa. Sovetiaja nostalgiat ei põe kaugeltki mitte kõik. Pigem on minevikku takerdunud vähemus.

Teisalt ei tohi me mööda vaadata tõsiasjast, et Eestis asub märkimisväärne hulk neid, kes on valmis «integreeruma» ühel tingimusel. Neile kui suurrahva esindajatele tuleb väikerahva hulgas elamiseks kehtestada eriõigused.

Kolmandalegi tegurile tahan tähelepanu juhtida. Muulaste lõimumises etendab ka see kaalukat osa.

Vene Föderatsioon oli augustis 1991 esimeste riikide hulgas, kes tunnustasid Eesti riiklikku iseseisvust. Paraku sinna see jäi. Normaalsest suhtlusest kahe naaberriigi vahel Moskva keeldus.

Üksainuke iseloomulik näide. Kuueteistkümne aasta jooksul ei ole VFi president teinud Eestisse ühtegi riigi- ega töövisiiti. Veel enam. Eestit ei ole külastanud VFi pea- ega isegi mitte välisminister. Need kaks formaalset käimist, mis on olnud, toimusid rahvusvahelise konverentsi raames.

Normaalnaaberlikke suhteid ei tekkinud. Kreml hakkas hoopis otsima võimalusi, kuidas endise sõltlase edasiliikumisele kaikaid kodaratesse loopida. EV halduspiiridesse jäänud N Liidu kodanikud, eriti need, kellel puudus järjepidevuse alusel õigus Eesti kodakondsusele, leiti olevat sobiv inimmaterjal, mida kasutada Eesti-vastases propagandasõjas.

Et kas Moskva oleks pärast NSVLi lagunemist võinud teisiti käituda? Pidanud näiteks enda kohuseks aidata uue olukorraga kohanemisel neid oma kaasmaalasi, kes ei soovinud etnilisele kodumaale naasta? Õhutanud venekeelseid eesti keelt õppima? Soovitanud neil läbi teha protseduurid, mida eeldab naturalisatsiooni korras kodakondsuse taotlemine? Toetanud Eesti integratsioonikavu?

Ma saan aru neid ridu arvutisse toksides, kui naiivne on minu mõttekäik. Aga teisalt, tõesti, miks pelk mõtteuit, et Venemaa võinuks piiri taha jäänud venekeelsete integratsioonile kaasa aidata, tundub praegu ilmvõimatu spekulatsioonina?

Tegelikkuses, nagu hästi teame, läks vastupidi. Kreml on kõik need aastad «vähemusküsimuse» ümber pahatahtlikku lokku löödud. Ja paraku tulemuslikult. Too välisfaktor on silmanähtavalt pärssinud muulaste lõimimist Eesti ühiskonda. Kõige rohkem kannatavad selle all kohalikud venekeelsed.

Moskva loobib mõnuga hagu tulle. Igale sammule, mida Eesti integratsiooni edendamiseks astub, järgneb kritiseeriv hukkamõist. Inimõigused aetakse nimme segi kodanikuõigustega ja valesüüdistusi toetavad laim ning tahtlikud vassimised. Kreml mustab Eestit fašistlikuks ning russofoobseks paariariigiks ja süstib eestivenelastesse oma imperialistlikke ajaloomoonutusi.

Niisiis. Eesti sotsioloogid ja poliitikud, kes seavad integratsioonisihte, ei saa ega tohi kõige muu kõrval vastuseta jätta küsimust.

Kas on võimalik ja kui, siis kuidas on võimalik kujundada lojaalseteks EV kodanikeks neid kümneid ja kümneid tuhandeid, kes usuvad vene propaganda võltsinguid rohkem kui ajaloofakte ning ajaloodokumente? Kes eitavad Eesti okupeerimist Punaarmee poolt 1940. aasta juunis ja kinnitavad, et eestlased astunud vabatahtlikult stalinlikku Nõukogude Liitu?

Kusagil maailmas ei ole leitud lahendust, mis rahuldaks kõiki. Täisedule orienteerimine tähendaks Eestiski läbikukkumist. Samas on päevselge, et tegutsema peame. Ja päevselge on seegi, et edenemise tingimuseks on kõigi protsessi mõjutavate asjaolude arvesse võtmine. Nende hulka kuulub nii integreeritavate homo soveticus’te taust kui ka Moskva väiklased, omakasupüüdlikud manipulatsioonid siinsete kaasmaalastega.

Integratsiooni eesmärk ei ole inimeste etnilise kuuluvuse muutmine. Teiskeelsed vajavad väljavaadet võimalikult edukaks toimetulekuks maal, mille nad on oma püsivaks elukohaks valinud. Vähemuse enamus eelistab viimaks ikka ratsionaalset alternatiivi. Vähemuse vähemus jääb lärmama.