Tallinna kesklinnas elumaja keldrikorruse korteris asuva kasside hoiukodu vabatahtlik hooldaja Nataša Sillaste kasse toitmas. Foto: Peeter Langovits

Tallinna linnavõimu aastatepikkune suutmatus lahendada üha suurenevat tänavakasside probleemi viis lõpuks ainulaadse kodanikualgatuseni – sajad linlased on asunud hulkurloomi aitama oma jõu ja rahaga, kirjutab Dagne Hanschmidt.

Tallinna tänavatel elavate ja seal ohjeldamatult paljunevate kasside täpset arvu ei oska pakkuda keegi. Erinevate spetsialistide hinnanguil jääb see 30 000 ja 100 000 vahele. Paljud neist kassidest on haiged, viletsad, täis kõikvõimalikke parasiite ning vahel üsna metsikud, sest on juba mitmendat põlve tänaval sündinud.

Linn on hulkurloomade arvu vähendamiseks sõlminud lepingu ASiga Teho, mis oma võimaluste piires püüab ning transpordib varjupaika 80–100 kassi kuus. Tänavaile jäävad endiselt aga kümned tuhanded loomad, kes omavahel piiramatult paljunevad ning sellega hulkurkasside armeed üha täiendavad. Ning ka varjupaigas kipuvad kassid leidma uue omaniku asemel pigem enneaegse surma.

Sajad heategijad

Viimase aastaga on sellest lootusetust olukorrast inspireerituna ärganud terve hulk inimesi, kes organiseeritult ja süsteemselt sadu kasse tänavalt üles korjavad, oma raha eest terveks ravivad, vaktsineerivad, steriliseerivad ja loomadele seejärel kodu leiavad.

Tekkinud on omalaadne ahelreaktsioon – iga kodu leidnud loom toob heategevuse juurde üha uusi inimesi, kes oma vaba aja, raha ja vahel isegi kodu tänavaloomadele pühendavad. Igaüks neist annab panuse vastavalt oma võimalustele – kes päästab tänavalt paar looma, kes isegi sada.

Eesti riiklikus sümfooniaorkestris viiulit mängiv Kaja Kiho on üks neist, kes juba aasta aega on suure osa oma vabast ajast heategevusega tegelenud. Koos paari teise südamliku (ja muuseas vägagi kõrgel ametikohal töötava) inimesega on ta üürinud kassidele eraldi korteri, sest lisaks ajale, mida loom vajab toibumiseks pärast ravi ning steriliseerimist, tuleb kasse hoida enne uude kodusse saatmist vähemalt kuu aega karantiinis, et tabada ka kõik peidetud haigused.

Praegu on Kiho hoole all kuus täiskasvanud looma ning 14 kassipoega, kes kõik ootavad endale head ja hoolivat omanikku. Aasta jooksul on ta koos kaaslastega päästnud niimoodi tänavailt üle saja kiisu.

Ligi aasta on kodutuid kasse päästnud ka Tallinna ringkonnakohtu kohtunik Reet Allikvere, kelle tõi selle tegevuse juurde tütar. Šokeeritud olukorrast, mis valitses möödunud aasta lõpul Laagri varjupaiga kassimajas, võttis Allikvere esimese looma – raskelt haige kolmevärvilise emase kassikese, keda oli muu hulgas ka õhupüssist tulistatud. Ravi kestis kaks nädalat ning kahe kuu pärast leidis loomake endale päris kodu.

Kallis lõbu

Olles näpu juba andnud, andis Allikvere seejärel terve käe. «Sellest ajast alates on mul kodus olnud alati endised varjupaiga kassid ravil, poputamisel ja uut kodu ootamas,» nendib Allikvere. Praegu kosub tema juures viis loomakest. Kokku on kohtuniku perekond terveks ravinud ja kodu leidnud juba ligi 70 endisele hulkurkassile.

Samas pole isegi ühe looma tänavalt päästmine sugugi odav lõbu. Ainuüksi steriliseerimine maksab 400–500 krooni, kuid steriliseerimisele-vaktsineerimisele-parasiiditõrjele lisandub sageli nädalaid kestev ja tuhandetesse kroonidesse ulatuv ravi.

Seetõttu ei saa sugugi kõik soovijad lubada endale suuremastaabilist päästeaktsiooni.

Loomi ei korja Tallinna tänavailt mitte ainult üksikisikud, vaid selleks on loodud isegi organisatsioone. Nii tegutseb pealinnas hüljatud kasside rehabilitatsioonikeskus, mis eestvedaja Jelena Bokina sõnul päästab aastas keskmiselt 300 hulkurkassi.

Keskus on loonud korraliku hoiukodude süsteemi ehk siis leidnud hulga tallinlasi, kellest igaüks on nõus hoolitsema oma elupaigas paari terveks ravitud tänavakassi eest, kuni need vajaliku toibumis- ja karantiiniaja läbivad ning on valmis uude koju liikuma.

Kuna kohalike arv, kes on valmis võtma endale endist tänavakassi, pole veel piiramatu, siis otsib Bokina kiisudele uusi omanikke ka Soomest. Soomes tänavaloomade probleem puudub ning seetõttu leidub hulganisti heasüdamlikke põhjanaabreid, kes Eestis hüljatud kassidele uut võimalust pakuvad.

Samas suureneb Eestis jõudsalt nende inimeste arv, kes ei põrku tagasi tänavahulkuri taustaga looma eest. Veel mõned aastad tagasi ei olnud sellistel kassidel oodata muud kui surma prügikasti taga või varjupaigas, kus haiguste kiuste ellu jäänud looma elu muude võimaluste puudumisel süstiga lõpetati.

Praegu tegeleb hulk vabatahtlikke just varjupaiga kasside päästmisega. Teiste hulgas on peamiselt neile keskendunud tavaelus raamatupidajana töötav Marika Sepp, kes on koos kümmekonna kaaslasega aidanud tagasi ellu paarsada varjupaigakassi.

Aitajaid üha rohkem

Hulkurloomade aitajad rõõmustavad, et möödas on ajad, kus «kaubaks» läksid vaid haruldase värvitooni või kõige ilusama välimusega kassikesed. «Praegu leiab Eestis kodu juba isegi kolmejalgsele musta värvi täiskasvanud kõutsile,» kinnitab loomaarst Ursula Mesikäpp. Tema on üles korjanud oma 70 tänavakassi, kes kõik on pärast ravi ja protseduure uued omanikud leidnud.

Kodutute loomade aitajate nimekiri on uskumatult pikk ning kõigi üleslugemine nõuaks erilehte. Nii kuulub abistajate ridadesse ka kinnisvarabüroo Sinukodu omanik Kadi Pedanik, kes sai samuti tõuke Laagri varjupaiga kasside olukorra nägemisest.

«Ma oksendasin ja nutsin vaheldumisi,» meenutab ta esmatutvust varjupaiga kunagise kassimajaga. Suvel üüris Pedanik oma hoole alla võetud kassidele kesklinna euroremonditud korteri ning on praeguseks uutele omanikele üle andnud seitse terveksravitud, vaktsineeritud ja steriliseeritud rõõmsat kiisut. «Valin tänavalt just kõige viletsamaid, kes kiiresti abi vajavad,» märgib Pedanik.

Noorim aktiivne tänavaloomade aitaja, kelleni Postimees jõudis, on 17-aastane Mariliis Roosi, kes oma vanemate toetusel ja kaasabil on paari kuu jooksul hooldanud ja ravinud 11 kassi. «Miks ma seda teen? Täpset vastust ma ei oskagi öelda. Lihtsalt miski sügaval sisimas ütleb, et nii on õige,» sõnab Roosi.