Kalle Kulbok andis 15. oktoobri Tartu Postimehes mõista, et kindla religiooni tunnistamine muudab õpetaja religioonide, eetika ja ka filosoofia käsitlemisel ebaobjektiivseks ning niisuguse õpetaja koolis töötamine kujuneb lõppkokkuvõttes tema usu propageerimiseks.

Väikese huumoriga seotult võiks arvata, et küllap soovib end päkapiku- ja haldjausuliseks nimetav Kulbok endale kindlustada koolis maailmavaatelist monopoli.

Näiteks toetab tema ideid esimese klassi üks põhiõpik, kirjastuse Avita välja antud suurepärane aabits. Sealsed kesksed tegelased, päkapikud Aadam ja Anna, kratt Kata, rott Ruudi, eesel Iia, haldjas Yoanne jt kinnistavad kohustuslikus korras Kulboki nimetatud päkapiku- ja haldjausu põhimõtteid lapse teadvuses.

Noortel on hulk mõjutusi

Toodud näide polegi enam nii absurdne, kui vaadata statistilisi andmeid uskumuste kohta Eestis.

Näiteks 1999. aasta Emori küsitluse põhjal uskus 50% eestlastest vaime või taevalikke jõudusid, 22% isiklikku jumalat, 15% ei osanud midagi arvata, 12% ei uskunud üleloomulikkusesse, 1% keeldus vastamast.

Umbes sedasama kinnitavad mu enda läbi viidud küsitlused, kus 65% ligi neljasajast õpilasest kinnitas, et usub tunnetamatut kõrgemat jõudu või jõudusid.

Tegelikult ongi naiivne arvata, nagu oleksid praegu koolis käsitletavad teadmised maailmavaateliselt neutraalsed. Õpitud faktid, hüpoteesid ja lood mõjutavad õpilase maailmavaate kujunemist ning praeguse õppesüsteemi tulemusena toimub see üsnagi ühekülgselt.

Rõhutatult tunduvad olevat ülekaalus ebajärjekindla materialismiga segatud animistlikud vaated, mis kindlasti on üks võimalikke viise maailma nägemiseks, kuid hetkel koolis suhteliselt monopoolses seisus.

Traditsiooniliste religioonide minimaalne käsitlus kooliprogrammis surub need õpilaste tõsiseltvõetavate maailmavaadete hulgast välja.

Ma ei saa ka päris hästi aru, mida tähendab Kulbokil mittekonfessionaalsuse tunnusena mainitud vajadus vältida ühegi religiooni eelisseisundit. See, et religiooniõpetuses ei kõnelda õigetest ja vähem õigetest usunditest, on ju elementaarne.

Mingi usundi käsitlemisele kuluv kultuuritaustast tulenev suurem maht ei tähenda veel, et seda usundit kuidagi kõrgemaks seatakse.

Näiteks, kui on teemaks religioon ja poliitika, siis arvatavasti tuleb tahes-tahtmata rohkem juttu kristlusest ja islamist. Ka bioloogiat õppides keskendutakse meil rohkem Eesti floorale ja faunale kui näiteks India omale.

Samas muutub enam käsitletav religioon klassis läbi viidud diskussioonides ja aruteludes, mis on jällegi religiooniõpetuse orgaaniline osa, ka rohkem rünnatavaks ja kritiseeritavaks.

Õpetaja maailmavaade

Üheksandat aastat praktiseeriva religiooniõpetajana arvan ma kindlasti, et minu edastatud teadmised või probleemipüstitused on mõjutanud nii mõnegi õpilase maailmavaadet.

Samas arvan, et sedasama teevad veel paljudes ainetes omandatud teadmised. Tegelikkuses ongi õpilast maailmavaateliselt mõjutada tunduvalt lihtsam loodusainete või ajaloo õpetajal.

Võib ju näiteks bioloogiatunnis rõhutada evolutsiooniprotsessi ja religioossete arusaamade konflikti, jättes mainimata võimaluse käsitleda neid sõltumatute või integreeruvatena. Ajaloos saab väga erinevate nurkade alt valgustada ristiusu rolli eri ajastutel jne.

Et religiooniõpetusele on pööratud suurt tähelepanu, on õpilaste mõjutamise võimalused siin tunduvalt tagasihoidlikumad. Järjekindluse huvides peaks Kalle Kulbok tõstatama küsimuse õpetajatele lubatud maailmavaatest üleüldse, kuid intelligentse inimesena ta seda ei tee, vaid piirdub kriitikaga talle vastuvõetamatu maailmavaate suhtes.

Viljakam tee

Mulle tundub, et religiooniõpetuse uue ainekava tööversiooni tuumkursustes ette nähtud proportsioonid – kolmandik maailma usunditele, kolmandik kristlusele, kolmandik religioone läbivatele teemadele – on päris mõistlikud. Tööversioonina on see ka parandustele ja täiendustele avatud.

Samas on Kalle Kulboki artiklis esitatud ainekava kohta millegipärast eksitav informatsioon, nagu oleks ainekava EELK kavandatud. Tegelikult on selle kavandanud religiooniõpetuse ainenõukogu.

Olen sageli märganud, et religioossete teemade üleskerkimisel rakendatakse meie ühiskonnas otsemaid vastandusi otsivaid mõtteskeeme. Usun ka, et religioonialased teadmised ja nende üle arutlemine on niisuguste vastanduste puhul parim rohi.

Samas on haridussüsteemil religiooniprobleemidele lähenemiseks kaks võimalust: loobuda igasugusest tõsiseltvõetavast religioonide käsitlusest üldse või siis neist kõnelda ning nende üle arutleda. Vähemalt mulle tundub, et viimane neist on viljakam tee.

Samal teemal: Kati Murutar, «Nimetagem usuõpetust usundiõpetuseks ning ongi rahu Maal ja rahvaste vahel», TPM, 4.10.

Kalle Kulbok, «Nimetagem usuõpetus eetikaks ning vesi ongi sogatud», TPM, 15.10.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.38