Priidule pole kogu see tuntuse ja meedia värk üldse oluline. Tema teeb oma tööd ja elab oma elu, üritades jääda iseendaks ajal, mil on nii lihtne lahustuda kõiges ümberringi toimuvas. No kas või selles, et peab jälle ostma uue mobiiltelefoni või võtma järjekordse laenu, mille kohta ühel hetkel ei saagi enam aru, kas seda üldse vaja oli.

Priit käib kuus aastat vanade kingade ja seljakotiga ega saa aru, miks peaks ostma uued, kui vanad on veel täitsa terved. Moevooludest ta ei hooli. Ja üleüldse ei taha kõigega meeleheitlikult kaasa kapata. Tal lihtsalt pole seda vaja.

Priitu jätab külmaks, mida temast arvatakse või kirjutatakse. Oma arvamust ta ka igale poole ei paku. «Ei ole nagu väga meeldiv ennast kogu aeg teistele peale pressida,» mainib mees. «Ja ma pole kindel, et mul oleks iga asja kohta arvamus, mida kõik peavad teadma. Inimesi, kes heal meelel räägivad kõikvõimalikel teemadel, on niigi jalaga segada.»

Priit ütleb, et ta ei tahaks olla lehes augutäide – inimene, kellega teha lugu, sest pole kaua tehtud. Mis mõtet on kirjutada, kui midagi uut öelda pole, arvab ta. Ja lisab, et kui näitleja jälg ajakirjanduses on suurem kui teatris ehk roosat vahtu tema ümber rohkem kui miskit muud, siis on olukord traagiline. «Üleliigne info tuleb ju näitlejaga lavale kaasa,» mainib Priit. «Vaatajad mõtlevad, et ah jaa, see on see tüüp, kes seal reklaamis esines või lehes-ajakirjas oli.»

Seltskonnaüritustel Priitu ei kohta, tema läheb linna peal kolamise asemel koju näitlejast abikaasa Evelin Pange ja tütre Loviise juurde. Tänaval teda ära ei tunta ja juurde ei astuta. Paar aastat tagasi, kui Priit veel «Buratinot» tegi, tundis ta aga küll, et tuntus väsitab.

Vanemad näitasid tänaval lastele, et näe, Buratino läheb, mispeale lastel vajus suu lahti ja pea kohale kerkis suur küsimärk. Priit arvab, et nii ei maksa teha – müüte ei tohiks murda. «See on umbes sama kui näidata lapsele, et näed, see onu oli meil eelmisel aastal jõuluvana. Las need asjad jäävad,» arvab ta.

Hullunud naisfännidega pole Priidul ka tulnud tegemist teha ja oma fänniklubi olemasolust ei tea ta midagi. Tema unistab hoopis maakodust, kus oleks põlispuud ja jõgi ja õunaaed ja sepikoda.

Said kevadel isaks, suvel aga lahkusid Viljandi Ugalast ja töötad nüüd Tallinnas Linnateatris. Miks sa töökohta vahetasid?

No see teine elumuutus on tegelikult tingitud esimesest. Viljandist on muidugi kahju – olin seal peaaegu viis aastat. Selle ajaga jõuad linnaga, kolleegidega, sõpradega ja töökohaga kokku kasvada, kuigi ma ei elanud Viljandis püsivalt, vaid sõitsin pidevalt Tallinna vahet. Aga olen otsusega väga rahul, sest ei kujuta ette, et peaksin ka pere kõrvalt Viljandis tööl käima.

Mis tundeid ja mõtteid tekitas sinus isaks saamine?

Ega esimese hooga oskagi selle suure emotsiooniga midagi peale hakata. Nüüd, kui tütar on pooleaastane, hakkab juba tasakesi kohale jõudma, mida see tähendab. Alguses oli lihtsalt suur rõõm. Ja kui laps on väike, siis ta sõltub nii palju emast, isa on suure osa ajast õndsa näoga tugiisik.

Milline laps sa ise olid?

Hea laps olin, väga suuri probleeme ei tekitanud. Aga olin kohati väga jäärapäine. Kui endale midagi pähe võtsin, siis nii oli. Nüüd olen õppinud oma ego alla suruma.

Räägi midagi oma lapsepõlvest.

Olen sündinud enne väga keerulisi aegu. Kõik see pikkades järjekordades seismine ja see, et kodus ei olnud kütet ja sooja vett ja poes ei müüdud midagi. Ometi pole sellised asjad jätnud mingit kohutavat mälestust, kõik oli väga ilus. Mäletan üht-teist Nõukogude ajast ka. Olin siis piisavalt noor ega analüüsinud ühiskonnakorda. Tahtsin ikka oktoobrilapseks saada ja kui see müüt purunes, olin kurb. Mälestused sellest ajast on ilusad, sest ma ei jõudnud nii suureks kasvada, et näha seal midagi halba. Pigem on halvad mälestused just üleminekuperioodist ja sellest, mis pärast seda sai. Mingi veider konks on meie põlvkonnas. Olen ka tundnud, et mul on kergem saada kontakti endavanustega või vanematega. Noorematega on raskem. Ma ei oska nendega suhelda.

Oled abielus näitlejaga. Kujutad sa ette, et ka teie tütar valib sama elukutse?

Ma ei oska selle kohta praegu veel mingit seisukohta võtta, liiga vara on. Olen kuulnud küll, kui öeldakse, et annaks jumal, et laps õpiks mingi korraliku ameti, hakkaks arstiks või juristiks, mitte näitlejaks. Aeg näitab. Aga sisetunne ütleb mulle, et kui aeg on käes, siis on minu arvamus tütrele nagu kraanivee vulin. Ja nii see peabki olema.

Kas näitlemine ei ole siis korralik amet?

Selle kohta on ühes näitemängus tekst, et näitleja amet on kõige raskem kogu maailmas, ainult et keegi ei usu seda. See oleneb sellest, kui tõsiselt seda tööd võtta. Nii on iga ametiga. Oleneb, kui palju sa oled valmis pühenduma ja endast andma.

Palju sina annad või kui tõsiselt seda tööd võtad?

Ma arvan, et natuke tõsisemalt kui mõni aeg tagasi. Öeldakse, et 27-aastaselt saavad vaim ja füüsis lõpuks kokku. Vanaks olen jäänud võib-olla. Vanus on selline, et hakkab kohale jõudma, mida see amet üldse endast kujutab ja miks ma siin tõmblen. Loomulikult, kui ma läksin teatrikooli, siis tahtsin kuulsaks saada… Lihtsalt mingi aja pärast hakkad mõistma, et see, mis seal on, ei ole kõik. Mõistad, et on veel midagi, mis on selle ameti juures olnud aegade algusest peale. Tuntus käib kaasas nagu mingi boonusnänn, millega peab kuidagi leppima.

Mida laval olemine sulle annab?

Praegu ma näiteks hoopis lavastan. Võib-olla siis näitlemises ongi millestki puudu jäänud, muidu ma poleks lavastama hakanud. Laval olemisest jäi vist väheks. Tahan omada suuremat kontrolli lavastuse üle. Mul on komme sekkuda lavastusprotsessi, teinekord pean ennast lausa tagasi hoidma. Mulle endale hirmsasti meeldivad sellised näitlejad, kes teevad lihtsalt oma tööd, ja väga profilt. Mina kipun seda aeg-ajalt unustama. Ja see ajab mind natuke närvi ka. Tahaks teha näitlejatööd nii, et ei peaks muretsema, kas see lavastus läheb kellelegi korda või ei, aga paraku tabad end tihtipeale proovis mõtlemast, kas see, mida lavastaja praegu seal välja pakub, on ikka kõige täpsem, õigem, parem.

Aga ainult lavastajaks ei taha hakata?

Ei, ma arvan, et siis jääks midagi kripeldama. Mulle meeldib ikka laval ka olla. Ego ja edevus ei luba näitlemist jätta.

Nüüd sa jätad vastuolulise mulje. Et oled küll tagasihoidlik, aga tahad ikka ennast näidata.

Ju siis kompenseeringi laval seda, mis ma päriselus ei ole. See oleks ju mage või imelik, kui oleksin laval ja päriselus ühtemoodi.

Oled saanud oma töö eest ka mitmeid preemiaid, mida need sulle tähendavad?

Ikka on tore, kui tunnustatakse midagi, mida sa teinud oled, aga preemiad mind ei käivita.

Mis siis käivitab?

Mäng, hullus ja meeletud ideed. Ja võimalus, et inimesed saalis unustavad kas või hetkeks ära, kes nad on ja kus nad on. Et see tegelane, roll või lavastus läheks vaatajale korda, et see ei läheks tal peast ära, niipea kui teatri uks selja taga kinni kolksatab. Et see jätaks temasse jälje. Et ta saaks kokkuvõtteks kergemaks või paremaks. Mis vahenditega seda tehakse – ärritatakse, naerutatakse või nututatakse, see ei ole enam oluline. Tähtis on tulemus, et see puudutaks vaatajat. Inimesed on väga tänulikud, kui neile teatriga vastu pead virutatakse.

Enne lavale minekut närveerid ka?

Oleneb olukorrast, aga tavaliselt mitte. Närveerima ja pabistama hakkab inimene hirmust. Aga hirmust mille ees? Selle ees, et ma ei tea, mida tegema pean? Kui aga prooviperiood on õigesti läinud, lavastaja oma töö hästi teinud, näitleja samamoodi, siis seda hirmu ei tohiks olla. Ja kui seda hirmu ei ole, siis ei ole ka närvi. Esietenduse eel on ikka mingi närv, aga see on hea närv, et tuleb midagi uut. See on põnevus ja see peab olema, sest muidu läheb liinitööks.

Aga muusikakoolis, kus mul oli nooditundmisega raskusi, õppisin eksamiks loo lihtsalt pähe ja nooti vaadates ei teadnud, kus olen. Sellest ajast mäletan küll kohutavat närvi, see oli lausa halvav, ma värisesin, kui pidin minema mängima. Siis tekkis mul hirm esinemise ees, väiksena mulle ei meeldinud üldse esineda. Aga kui sain teatrikooli ajal aru, millest see hirm tuleb, siis see kadus.

Aga mis siis saab, kui sassi läheb?

See on umbes sama küsimus, et kuidas tekst pähe jääb.

No aga kuidas ta siis jääb?

See on ametisaladus.

Kui sa ei ole teatris, mida siis teed?

Käin kalal, teen muusikat ja projekteerin. Arvutiga – mõtlen välja maju, mööblit ja muid asju. Kui ma ei oleks näitleja, siis oleksin arhitekt või midagi sellist. Mu isa on insener, ilmselt mingi geen lööb välja. Mulle on väikesest peale meeldinud joonlaua ja hariliku pliiatsiga möllata.

Üks su hobi on fotograafia?

No see on kõigil vähemalt korra elus. Tänapäeval on kõigil digifotokad ja kõik pildistavad, seda fotograafiaks nimetada on ilmselge liialdus. Ma pildistan mustvalgele filmile ja Zenitiga, mulle see digiklõpsimine ei istu.

Digivärgiga on see asi, et pilte saab palju ja valik läheb kole suureks ja siis ma ei suuda ühestki pildist loobuda. Aga Zenitiga hoian ennast tagasi, ma tean, palju mul filmi on jäänud ja sellepärast ei lahmi. Zenitiga on õnnestumise protsent palju suurem ja pilt väärtuslikum.

CV Priit Võigemast

Sündinud: 18. aprillil 1980.

Haridus: Alu algkool, Rapla lastemuusikakool, Rapla ühisgümnaasium, EMA Kõrgem Lavakunstikool.

Rolle: «Minu pere ja muud loomad» (Gerald Durrell) «Kevade» (Lesta), «Koturnijad» (Mees, Peremees, Põis), «Toomas Nipernaadi» (Toomas Nipernaadi), «Aarete saar» (Jim Hawkins), «Suvi» (Tõnisson), «Anna Karenina» (krahv Aleksei Kirillovitš Vronski), «Marilyn» (Joe DiMaggio) jt.

Mänginud filmides «Nimed marmortahvlil» ja «Täna öösel me ei maga», muusikalis «Grease», lastesaates «Buratino tegutseb jälle», seriaalis «Õnne 13».

Lavastanud: «Terrorism», «norway.today», käsil «Nõks».

Saavutused: pälvinud V. Panso noore näitleja preemia, Kristallkingakese auhinna, publikupreemia Kuldõun laureaat Gerry rolli eest lavastuses «Minu pere ja muud loomad», Kuldõuna laureaat Toomas Nimernaadi rolli eest lavastuses «Toomas Nipernaadi», Kuldõun Jim Hawkinsi rolli eest lavastuses «Aarete saar» ja «Terrorismi» lavastajatöö eest, JCI Eesti Noortekoja silmapaistva Eesti noore tiitel, UNICEFi «Sinilinnu» aastapreemia.

Teised Priidust

Tanel Ingi
endine garderoobikaaslane

Kahju, et ta läks. Kahju, et laval koos mängida ei saanud. Näitlejana klappis mul lavastaja Priiduga väga, mõnikord ma vaidlesin temaga, aga mõne aja pärast sain aru, miks ta mõnda asja käskis just nii teha, ja siis mõtlesin, et näe, kurask, tal oli õigus. Nii juhtus mitu korda. Arvan, et saime teineteiselt mõlemad midagi. Mina vedasin Priidu kalale, jõgede äärde, järvele. Arvan, et ta nakatus sellega päris tõsiselt. Temaga oli hea metsas käia. Kui me kuskil metsas kalal olime, ei toonud ta endaga kaasa müra vaikusesse. Inimesest saab kõige õigema pildi looduses. Kuidas ta seal oskab olla, kuulata, mida märgata. See on tähtis. Loodan, et läheme veel kalale ja kohtume ka laval.

Uku Uusberg
sõber

Priit oli abiturient ja mina seitsmendas klassis, kui me koolis samasse näiteringi läksime. Ja seal ta vennalikult hoidis mind, aga samas aktsepteeris juba kui sõpra, ehkki ma olin ju ikkagi alles poolenisti inimene. See aitas mind väga.

Priit vaimustub elust ja inimestest ja kõigest, mis elu ja inimese sümbioosis sündinud on. Seda tõeliselt soojalt. Ja see soojus ja vaimustus valgub kõigisse tema tegemistesse. Ta on ka valdavalt rõõmus, sest see ongi mõistlik mõte. Kuigi sees ilmselt ikka on suured pained ja rasked küsimused.

Aga provintsipoiss olla ongi õnnelik juhus, sest aastaid kestab vaimustus sellest, mida aastaid ei näinud.