Igal sügisel, kui puud raagu läksid, algas keskealisel Ameerika teadlasel Herbert Kernil depressioon: ta ei suutnud pimedatel sügis- ja talvekuudel enam täisväärtuslikult tööd teha ning ta katkestas ka peaaegu kogu sotsiaalse lävimise. Nõnda kordus see aastast aastasse. Olid möödunud sajandi seitsmekümnendad ning needki vähesed antidepressandid, mida arstid toona välja kirjutasid, ei toonud mingit leevendust.Siis aga kuulis vaene Kern uuringutest, mida tehti melatoniininimelise hormooni mõju kohta loomade käitumisele, näiteks paaritumisele. Melatoniini toodab selgroogsete loomade ja ka inimese vaheajus paiknev käbikeha ning selle eritumine sõltub valgusest: kui loom viibib valguse käes, siis melatoniini teke väheneb, pimeduses aga suureneb. Lühidalt väljendudes ongi melatoniin ehtne uneaine. Masenduses Kern võttis ühendust psühhiaatri Alfred Lewyga Marylandi vaimse tervise instituudist. Too oli parajasti lõpetanud uuringu, mis näitas, et ereda valguse käes viibimine öisel ajal vähendas täiesti tervetel inimestel öist melatoniiniproduktsiooni. Kern hakkas kahtlustama, et temagi tusameelel võib olla mingi seos pimeda aastaaja tõttu aktiveerunud melatoniininäärmega. Kui Kernil saabus järjekordne sügisdepressioon, valgustasid Marylandi teadlased tedagi igal varahommikul ja hilisõhtul mõne tunni vältel ereda valgusega. «Mõnepäevase ravi järel hakkasin ma lausa pulbitsema,» meenutas Kern toona kogetut nüüd ajakirjas Science. Tema juhtumi mõjul tuvastasid teadlased peagi sügisdepressiooni kui sesoonse vaimuhäire olemasolu, mis mõjutab igal aastal miljoneid peamiselt põhjalaiuskraadidel elavaid inimesi. Üks peamisi leevendusi sellele on aastakümneid olnud just tugevatoimelises valguses kümblemine. Erinevalt teadlastest, kes seletasid valgusravi positiivset mõju vaid päevaaja kunstliku pikenemise ja sellest tuleneva melatoniinierituse vähenemisega, uskus Lewy, et tegelikult on asi hoopis bioloogilise kella ümberhäälestamises. Tema meelest on enamiku patsientide sügisdepressioon tingitud just erinevuse tekkimisest ööpäevase bioloogilise kella ning une ja ärkveloleku rütmide vahele, mille heaks näiteks on pikkade lennureiside tulemusena tekkiv krooniline ajavööndiunisus. Eelmisel aastal õnnestus Lewyl oma arvamust viimaks ka tõestada, viies Portlandis Oregoni ülikoolis läbi katse, milles patsiente ei ravitud valgusega, vaid hoopis melatoniinitablettidega. Keha melatoniinirütm on tihedalt seotud mitme teise hormooni eritumise rütmiga ning melatoniini manustamise abil on võimalik manipuleerida neid kõiki. Normaaljuhul algab ajus melatoniini tootmine paar tundi enne uneaega, et valmistada inimest ette voodisse heitmiseks. Kui anda patsiendile melatoniini õhtupoolikul, peaks see tema bioloogilist kella «edasi lükkama», hommikune annus aga mõjuma vastupidiselt, oletas Lewy. Kolme nädala pärast olidki patsiendid, kelle ööpäevane rütm oli nende une ja ärkveloleku tsüklist maha jäänud, tõesti tervenenud, kui nad said õhtusi melatoniiniannuseid. Hommikusi tablette manustanud katserühma olukord oli aga halvenenud. Seega aitas uneaine melatoniini õigel ajal söömine depressiivseid patsiente hoopis virgutada, sest sättis õigeks nende bioloogilise kella. Niimoodi lükkas Lewy ümber arvamuse, et sügisdepressioonist tervenemiseks tuleb melatoniini teket organismis valguse abil igal juhul alla suruda. See järeldus haakub ka varasema valgusravi käigus täheldatuga: sügisdepressiooni raviks on hommikused valgusseansid palju tõhusamad kui õhtused. Selle põhjuseks on asjaolu, et sügisdepressiooni põdejate hulgas on suures ülekaalus sellised patsiendid, kelle bioloogine kell on magamistsüklist «maha jäänud». Sügisdepressiooni avastamisel võtmerolli mänginud Kernile on järeldus, et haigust saab ravida ka ilma valgusravita, hea uudis. Esiteks on tablette lihtsam kaasas kanda kui võimsaid lampe. Ning teiseks on aastakümneid valgusravi saanud Kern nüüdseks peaaegu pimedaks jäänud, nägemise kadumisega nõrgenes aga ka valguse ravitoime. «Mul on nüüd perioode, kus depressioon kestab kauem kui aasta, ja ka sama pikki rõõmsameelsuse aegu. Mulle tundub, et mu kell on hakanud täiesti kontrollimatult käima,» rääkis ta ajakirjale Science. «Nüüd ma enam ei tea, millal ma mingis tujus olen.» |
