| |
|
 |
Kohus otsustab, kas endine kaitsepolitseinik Vitali Semjonov on turujuht Vadim Polištšuki kannupoiss, kes aitas tunnistajat ära osta. Fotol astub Semjonov 2002. aasta sügisel välja Tartu maakohtu uksest.
Foto: Lauri Kulpsoo |
|
Ekspolitseinikke süüdistatakse võtmetunnistaja äraostmises
(10)
22.09.2005 00:01
Tiiu Põld, kohtureporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Kõrvuti Mait Metsamaa mõrva tellija, Tallinna Keskturu endise juhi Vadim Polištšukiga tõrjuvad kohtus kuritöösüüdistust ka kaks ekspolitseinikku – kaitsepolitseinik ja konstaabel.
Kas Eesti suurima eriteenistuse kaitsepolitsei jälitusametnik Vitali Semjonov (47) ja endine miilits, ent kuni 2000. aastani Tallinna Põhja politseiosakonna konstaablina töötanud Vladimir Starušenko (53) olid Vadim Polištšuki (56) kannupoisid või mitte, pole veel selge. Küll süüdistatakse mehi selles, et nad nõudsid Patarei vanglas 2002. aastal eeluurimise all istunud Sergei Kostritsõnilt täpselt sel ajal, kui Tallinna linnakohtus käis Mait Metsamaa mõrvaprotsess, et too kirjutaks riigiprokuratuurile, Tallinna linnakohtule ja kaitsepolitseile valest kubisevad avaldused. Kuigi oma isiklike pattude pärast ei-tea-mitmendat korda vangileiba sööv Kostritsõn tuli endistele politseinikele näiliselt vastu ja Metsamaa mõrvaprotsessil oleks pidanud kõlama Polištšuki raha eest tellitud muusika, seda siiski ei juhtunud – Metsamaa mõrva asjaosalised mõisteti süüdi. Kinniste uste taga Vana lugu jätkus sel nädalal uue protsessiga. Seekord siis mitte mõrva, vaid Metsamaa kohtuasja peatunnistaja Kostritsõni ähvardamise ja mõjutamise katses. Eile südapäeval igavles Tallinna linnakohtu nn maffiasaali uste taga koridoris algul kaks, siis kolm ja lõpuks juba viis tunnistajat. Osa kandis lipsu, osa dresse. Istungisaali ei julgenud neist ükski piiluda – oli teada, et istung on kinnine ja kohtunik Katre Poljakova kuulab protsessi peatunnistajat Kostritsõnit üle. Kuna riiklik süüdistaja Kati Maitse taotles peatunnistaja turvalisuse huvides istungi kinniseks kuulutamist, oligi Kostritsõn kolme K-komando politseiniku kaitse all. Kuid kinniste uste taga olid lisaks neile ka kolm süüdistatut, nende kaitsjad, tõlk ja sekretär, rääkimata prokurörist ja kohtunikust. Kell oli pool kolm, kui kohtusaali uks ootamatult valla paiskus ja saalist tuiskas välja näost lõkendav Semjonov. «See on ju pakazuhha!» hüüatas ta ja tormas trepist alla õue. Semjonovi käsi värises, kui ta suitsu põlema pani, teisega tõrjus ta lähenejaid, öeldes: «Olen süüdistatu. Praegu ma ei räägi, ehk kunagi.» «Palav» kohtuistung Mõni minut hiljem liitus Semjonoviga Starušenko – keskmist kasvu jässakas mees, beež pintsak seljas ja must kilekott kirjaga KESKTURG näpus. Hetke edasi-tagasi kõndinud, tõmbas ta kotist veepudeli ja jõi mitu ahnet lonksu. Kohtusaalis pidi olema palav. Süüdistuse järgi hakkasid süüdistatud Kostritsõni vastu huvi tundma sellest ajast, kui ta istus eeluurimisvanglas mõnda aega ühes kambris Metsamaa mõrvanud Andrei Dudotškini ja Sergei Nor-manoviga ning nähtavasti kuulis midagi üsna olulist. Mais 2002 hakkas Kostritsõnit kimbutama tollane kaitsepolitseinik Semjonov, kes uuris, kas Kostritsõn pole äkki Polištšuki vastu tunnistanud, ja kui on, öelgu räägitust lahti. Augustis kohtus Semjonov taas Kostritsõniga, soovitades tal minna Keskturule Polištšuki juurde, et kuulda, mida on vaja tolle heaks teha. Halvem variant olevat see, kui Polištšuki tuttavad ise Kostritsõni üles otsivad. Kohtumise lõpus andis Semjonov Kostritsõnile 650 krooni. Septembris läkski Kostritsõn Polištšuki juurde, kus kirjutas tema näpunäidetel ja ekspolitseinik Starušenko heakskiidul kolm kirja. Neis riigiprokuratuurile, Tallinna linnakohtule ja kaitsepolitseile kirjutatud avaldustes väitis Kostritsõn, et teda mõjutati Patareis tunnistusi andma ja nüüd kirjutab ta tõtt: Dudotškin ja Normanov rääkisid, et nad pole Metsamaa mõrvaga seotud. Kirjad valmis, andis Polištšuk Kostritsõnile 3000 krooni. Paraku pidi Kostritsõn mõni päev hiljem uued kirjad kirjutama, sest varasematesse olid kaitsepolitseinike nimed, kaasa arvatud Semjonovi oma sisse jäänud. Seekordne avalduse kirjutamine toimus Starušenko näpunäidete järgi Rummu vangla lähistel metsas Keskturu kunagise juristi silme all. Ja et miski viltu ei läheks, puhastas ekspolitseinik Starušenko lapiga oma Beretta püstolit... Kiri tehtud, maksis Starušenko Kostritsõnile 1300 krooni. Loomulikult ajab selline süüdistus näo lõkendama ja tekitab janu, sest karistus, mis Polištšukki, Semjonovit ja Starušenkot süüdimõistmisel ees ootab, on kas rahaline või ühe kuni viie aasta pikkune vangistus. Polištšuk on rahu ise Esialgu on aga Semjonov ja Starušenko puhaste paberitega mehed, kuigi Semjonovit on varemgi kahtlustatud üsna raskes kuritöös – mõrvale kihutamises. Ent riigikohus mõistis ta lõpuks õigeks. Ent miks kohtunik Katre Poljakova protsessi eile katkestas ja selle 21. novembrile lükkas? Kohtuniku väitel tekkisid tal seoses Kostritsõni anonüümse tunnistaja rolliga Metsamaa protsessis juriidilised probleemid, mistõttu ta otsustas aja maha võtta. Prokurör Maitse aktsepteeris seda soovi, öeldes, et võistlevas protsessis ei otsustata kiirustades midagi, vaid ikka järele mõeldes. Küsimusele, kuidas Polištšuk end kohtus ülal peab, vastas prokurör: «Ta on rahulik ja vaikne, mingeid intsidente pole olnud.» Kohtumised • Esimene kohtumine mais 2002 Patareis. Semjonov uuris, kas Kostritsõn on andnud ütlusi Polištšuki vastu.
> Loe edasi
|
