Vene sõdurid punalipuga Tallinnas Toompeal. Tõenäoliselt on pilt tehtud paar päeva pärast 22. septembrit.

19-aastane Vladimir Metelitsa sumpas varahommikul 60 aastat tagasi läbi Pirita jõe – seda nimetatakse veetõkke forsseerimiseks – ja vantsis siis venelaste 8. armee 131. diviisi meestega mööda Vana-Narva maanteed Tallinna peale. Nad olid hakanud Narva alt tulema, mööda mere äärt ja peaaegu vastupanu kohtamata. Tallinn põles, see paistis nüüd kaugele kätte.

Samal teemal: Põgenikelaeva hukk (5)

17-aastane Heino Kerde, Lihula monumendilt tuttavas mundris – käisel sinimustvalge embleem ja SS-lõikme asemel Vabadusrist –, kuulas samal ajal Tõnismäel hilisema haridusministeeriumi õuel kompaniiülema kõnet.

Lootus Briti ja USA abile

Kerde kõrval seisis rivis rohkem kui sadakond meest, sest öösel olid nad täiendust saanud: Patarei vanglas avasid valvurid uksed ja 30-40 sakslaste poolt pokripistetut liitusid Otto Tiefi nädal aega kestnud valitsuse ainsa sõjalise jõuga, admiral Johan Pitka löögiüksusega.

Tuleb kaitsta Eesti riiki, venelased tagasi lüüa, siis tulevad meile inglased ja ameeriklased appi; kui me ise vastupanu ei osuta, ei tule ka keegi appi – nii rääkis kompaniiülem. Eesti ohvitseri peres kasvanud Kerde oli 20. diviisiga liitunud 1944. aasta algul, nooruse tõttu vajas ta selleks ema kirjalikku luba. «Perkeleen ryssä!», pagana venelased, torises soome juurtega ema ja andis allkirja.

Nooremleitnant Metelitsa oma meestega, kes jalgsi, kes hobusel, kes jalgrattal, liikus 22. septembri hommikul tankide kaitsel läbi Tallinna äärelinna inimtühjuse. Eelmisel õhtul teisel pool Pirita jõge muudkui linna pihta mõttetu uljusega tuld andnud alampolkovnik Kuslapuu tankid peatusid, kui eespool paistis rahvasumm. Sakslased?

Ei, inimesed jooksid tormi mahajäetud piiritusevabrikule. Valas Metelitsagi ühe pudelitäie oma joogipudelisse. Siis sättis 131. diviisi komandör kindral Romanenko vabriku ümber tunnimehed valvesse, et armee end purju ei jooks, ja liikus edasi kesklinna poole.

Ikka piki Narva maanteed, mööda ka majast, mille ühel korteriuksel oli kapten Laamanni nimesilt ja kus 20. diviisist lahkunud Heino Kerde oli mõni päev varem kirjutanud avalduse Pitka löögiüksusesse astumiseks.

Toompeal Pika Hermanni tornis lehvis Otto Tiefi valitsuse heisatud sinimustvalge. Poisid, kurat, Tallinn on meie käes – tundsid Tõnismäe siseõues rivisse võtnud Pitka mehed kompaniiülema ees uhkust. Hariduse tänava poolne värav vajus lahti, väravaaugus seisis luuaga vehkiv vana kojanaine. Isegi sellisel päeval pühib keegi tänavat, imestasid sõdurid.

Üle kompaniiülema valju kõnehääle polnud kuulda, mida kojanaine neile väravalt hüüdis. «Poisid, Vene tankid on Vabaduse platsil!» kostis lõpuks rivisseisjateni. Õuele laskunud vaikuses oligi kuulda roomikute lõginat.

Kompaniiülem täpsustas ülesannet: relvad kaasa, Vabaduse platsilt võimalikult kaugele ja loomulikult lääne, mitte ida poole, aga mitte põgenema, vaid lahinguid pidama.

Vene linnas Smolenskis kasvanud ja sealt juulis 1941 sakslaste eest perega põgenenud Metelitsa pööras Narva maanteelt põlevale Liivalaia tänavale. Hoolimata purustustest ja tulekahjudest nägi Novo-Kuznetski sõjakoolis leedulastest ohvitseride käe alt kiiruga lahingusse saadetud nooremleitnant enda ees Euroopa linna.

«Imeline!» ohkas Metelitsa. Ainult et selle imelise Euroopa linna elanikke ta ei näinud. Vaid ülestõstetud kätega Saksa sõdurid tulid siit-sealt majadest välja. Sadama poolt kostis tulistamist.

Mõne kilomeetri kaugusel oli Pärnu maantee inimestest umbes. Linlased põgenesid lääne poole, ka Pitka kompanii. Praeguse Järve bensiinijaama juures võttis rahvas sakslaste poolel sõdinud kindral Vlassovi armee sõduritelt hobused ja vankrid, Pitka mehed said ühe vankri endale.

Põgenikevool hakkis Pitka üksuse mitmeks tükiks. Vabaduse puiestee ja Hiiu tänava ristmikul oli Heino Kerde kõrval vaid kaks kamraadi.

Välismaale pagemise mõtet neil polnud. Tunne oli, et sõda jätkub, ja sõduri asi on käsku täita, sest ega keegi teadnud, et ameeriklased ja inglased on Eesti andnud Stalinile.

1945. aasta alguses tuli Heino Kerde Raiküla lähedalt metsavendade punkrist välja, Tartus lõikasid noored tohtrid tal vasaku kaenla alt välja A-veregrupi tätoveeringu, mis meenutas vabatahtlikku teenistust SSi 20. diviisis, ja noormees õppis ehitusinseneriks.

Tänavu juunis kirjutas ta Eesti Vabadusvõitlejate Liidu juhatuse aseesimehena Lihula vallavanemale Tiit Madissonile, et too lubaks mälestusmärgi püsti panna. Sest: «Olime Eesti diviis, sõdisime Eesti riigi eest, me ei olnud natsid ega fašistid ega natsionaalsotsialistliku partei liikmed.»

Venelase lilled sakslase haual

Peaminister Juhan Partsi, kelle valitsus võttis 2. septembril Lihula monumendi maha, Kerde reeturiks ei pea. Ta on Partsiga kaks korda kohtunud ja teab valitsusjuhi otsuse telgitaguseid.

Vladimir Metelitsa otsis 1944. aasta sügisel Tallinnast oma ema venna jälgi, kuni sai teada, et sakslased tapsid ta Klooga surmalaagris. Metelitsa jäigi Eestisse, teenis Panfilovi diviisi spordijuhina, abiellus Piiteri tüdrukuga, kes sünnitas talle kaks tütart.

Üks neist elab nüüd Kölnis ja kui Metelitsa hiljuti seal käis, viis ta lilled ka Hitleri armees langenud väimehe isa hauale. Ükskõik kummal poolel surnutega ei pea võitlema, see on ebainimlik, räägib Suurest Isamaasõjast osavõtjate ühingu esimees Metelitsa Vene Kultuurikeskuse teise korruse kabinetis.

Heino Kerde seisis eile Porkunis, kus 60 aastat tagasi pidasid eestlased eestlastega lahingut – laskurkorpus ründas ja 20. diviis kaitses.

Vladimir Metelitsa seisab täna Tallinnas Tõnismäel pronkssõduri juures, kus veteranid tähistavad Tallinnasse sissemarsi 60. aastapäeva.

Mitu sõda ühe suure sõja sees, veel praegugi.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.88