«Kas sa suudad asju ka laiemalt ette näha?» küsis Leida. «Mis mõttes?» küsis küla selgeltnägija Kadaka Andrus vastu.«Noh, et kas sa näed, milline on maailm kümne aasta pärast?» jätkas Leida. «Ma näen seda, et tuleb veel mitu suve ja mitu sügist. Talved tulevad rasked. Tuleb lund, aga ka vihma. Suvel tuleb päikest ja vihma, tuuliseid aegu,» rääkis Kadakas ning noogutas saladuslikult. «Sina, Leida, oled Veevalaja, sinul tulevad head ajad. Veevalaja ajastu kingib meile palju head, aga ka palju halba.» Leida ohkas, Haraldile tundus, et osalt kärsitusest, osalt nõutusest, aga osalt ka sügavast viisakusest, mis sundis teda alati kõikidesse hästi suhtuma, kiirgama samasugust soojust kui tema käte all valmivad pannkoogid, mis olid kogu külarahva lemmikud. «Ei, ma ei mõtle seda. Ma mõtlen, et mis saab. Et kui jää ära sulab, kas me jääme siis vee alla või juhtub hoopis nii, et tuleb kohutav veepuudus? Või mis saab osooniaukudest? Või äkki tuleb Venemaa meile ikkagi kallale? See, mis Venemaal toimub, on hirmus,» väristas Leida õlgu. Kadakas näris vaikides kanakoiba. «Jah, maailmal seisavad ees rasked ajad,» ütles ta lõpuks. «Ma tunnen seda.» Ta tõusis, kummardas kergelt ning astus toast välja. Haraldile jäi tunne, et Kadakas põgenes. Ta ei hakanud seda ei Leidale ega Vellole ütlema. Ah, mis see minu asi on, mõtles ta. Kadakas kukkus muidugi liimist lahti, sest enam pole ta ainuke küla selgeltnägija. Külla oli kolinud Edmund Sipelgas, mees, kellelt «Õudusleht» juba viiendat aastat järjest aastahoroskoope tellis ning kes väitis, et ta perekonnanimi pole juhuslik ning seetõttu tunneb ta, et sipelgapesade lähedal on tal parem elada, kuna need toimivad looduslike energiasammastena. Velloga oli Harald ära leppinud. Õieti oli ta läinud Vello juurde ja pobinal vabandust palunud. «Seda et,» oli ta öelnud. «See polnud minust ilus, see… mis ma siin ühel päeval tegin.» Vello oli noogutanud, nõksatades järsult peaga nagu Haraldilgi kombeks, ning liigutanud suud. Haraldile tundus, et ta oli isegi kuulnud vaikset o-tähte, mida ta tõlgendas sõnana «olgu». Vello oli puhunud selle O oma huultelt nagu õrna seebimulli. Ta istus «Liivaranna» verandal ning jõi õlut. Täna aitab ühest-kahest, mõtles ta. Võib-olla kolmest. Ta oli just bussi pealt tulnud. Tee oli viinud teda naabervalla lastekodusse. Poisi vanematest ei teatud ikka veel midagi. Harald oli jätnud ta lauale pakikese kommidega. Ometi tundis ta mingit kergendust. Ta oli kartnud näha kartulikoorevärvi reliini ning surnud vedrudega voodeid nõukogude aja alguspoolelt, kuid majas valitsenud kord ja puhtus olid teda hämmastanud ning kummalisel kombel lohutanud. Võib-olla oli ta seda soovinud ja otsinud. Ma ei hakka ju teda kaasa võtma, mõtles ta poissi vaadates. Talle öeldi, et poiss ei kõnele. Ei ütle sõnagi. Polegi teada, on ta eestlane või venelane. Nii et te ei ole talle mingilgi moel sugulane, küsiti Haraldilt. Kahjuks ei, vastas Harald ning teadis, et vähemalt osa temast ei valeta. Mändides mühises tuul ning Harald tundis üle pika aja, et tegelikult polegi nagu suurt hullu midagi. Nende ühisel reisil kogetud alandus ja tema hääle muutumine ragisevaks pani vastupidiselt ta hirmule teda asjadega kui mitte leppima, siis vähemalt lepitusele lähemale nihkuma. Ta suutis mõelda Tondist ning sellest, et tundis tema pärast süüd, mida oli raske põhjendada. Ta suutis mõelda Adast kui inimesest, kes ta kunagi õnnelikuks oli teinud. Ta suutis mõelda oma poegadest ning tunda nende olemasolu üle millalgi üsna ammu kaduma läinud rõõmu. Talle tegi rõõmu Margus. Võib-olla oli asi ikkagi selles pahas poisis, mõtles Harald, ning sai korraga aru, et tal on kavas uuesti lastekodu külastada. See ehmatas teda. Ta kahtlustas, et võib-olla on ta eksinud, võib-olla… «Tere, Harald.» Keegi oli vahepeal verandale astunud. Harald tõstis pilgu ning vaatas tema kõrval seisvat meest. Seejärel kergitas ta ennast aeglaselt püsti. Talle tundus, et Joosepi pilgus segunevad iroonia ja nukrus. Segunevad nii, et üht pole enam teisest võimalik eraldada ning järele jääb vaid ebakindlus. «Sul oli õigus,» ütles Joosep lõpuks. «Sul oli õigus.» Harald ei hakanud küsima, mille suhtes tal õigus peaks olema. Ta lõi mõttes käega. Ta tundis, et kui hakata järele mõtlema, siis saaks ta vihaseks. Aga ta on vana mees, aitab vihastumisest ja kibedusest. Seda on nüüd küll. Nende selja taha ilmus grupp turiste. Mõned neist, kes tundusid Haraldile temast paarkümmend aastat vanemad, komistasid trepil ja kaaslased pidid neid küünarnukist või kaenla alt toetama. «Tore koht sul siin,» ütles Joosep. «Kõik tunnevad sind ja teavad, kus sa parajasti viibid.» Harald otsustas ikka veel oodata. «Jah,» ütles Joosep ja tõmbus justkui sirgemaks. «Halliks oled tõmmanud. Ma mõtlesin, et… Kas sa veel malet mängid?» «Malet?» Haraldile meenus, kuidas nad vanadel aegadel tagunud olid. Päeval ja öösel. Kodus ja reisil. «Mmm,» venitas ta. «Ma ei tea, pole kaua aega mänginud…» «Mina ka mitte! Mul on laud kaasas,» vastas Joosep. Siia verandale me nad seisma jätamegi. Mõne hetke pärast haarab Joosep oma BMW M5 Touringu tagaistmelt vana malelaua. Võib-olla keedab Harald paari partii kõrvale kohvi ning arvata võib, et ega nad nende vahel juhtunust rääkima eriti ei kipu. Järgmises osas lõpeb stressi tekitav olukord moel, mis toob meelde klassiku ütluse: hea, et niigi läits! |
