Eesti president soovitab hoiduda suurtest üldistustest!
Euroopa Parlamendi saadikust veidi vähem kui aasta tagasi Eesti Vabariigi presidendiks tõusnud Toomas Hendrik Ilves andis intervjuus europarlamendi kodulehele hinnangu neile kolmele aastale, mille vältel Eesti ja teised äsjaliitunud riigid on olnud Euroopa Liidu liikmed, ning rääkis kuidas tema kogemus parlamendiliikmena on mõjutanud praegust ametit.

Te olite üle kolme aasta Euroopa Parlamendis, alguses vaatleja ja hiljem parlamendisaadikuna. Kuidas te seda aega hindate? Missuguseid saavutusi tooksite esile ning kuidas mõjutab see kogemus teie praegust rolli?

Mida hoomasin ja mis, ma usun, et on jätkuvalt probleem – paljudel oli raske ära harjuda mõttega, et [Euroopa Liidus] on uued liikmesriigid. Kiiresti sai selgeks, et uute liikmesriikide fookus keskendub näiteks palju rohkem ühenduse uute naabrite suunas. Ukraina küsimus polnud enne laienemist kuigi oluline, sest Ukraina ei piirnenud Euroopa Liiduga. See oli paljudele uus küsimus, et Ukraina on tegelikult nii tähtis.

Tunda oli ka, et need riigid, kellel on otseseid kogemusi Venemaaga, suhtuvad natuke teismoodi Venemaasse kui need, kelle kogemused on pigem teoreetilisemat laadi.

2004. aastal Euroopa Liitu astunud liikmesriigid pidid palju muutuma, et saavutada Euroopa Liidu liikmelisuseks vajalikku transformatsiooni. Valmisolek muutusteks on jäänud. Uued liikmesriigid on sageli valmis suuremateks muutusteks kui vanad.

Kas teil on mingeid nõuandeid oma Euroopa Liidu partneritele seoses suhetega Venemaaga?

Kuulata rohkem neid, kellel on empiiriline kogemus. Väga paljud  kuuldud mõtted olid üles ehitatud soovunelmatele ega adutud, mida üks või teine asi tähendab. Kui lugeda vene ametiisikute avaldusi, on väga selge, et nad üritavad vähendada uute liikmesriikide mõju. Äsja ilmus üks väga huvitav akadeemiline käsitlus, mis jõudis järeldusele, et tegelikult on tänase Venemaa üheks eesmärgiks minimiseerida uute liikmesriikide mõju Euroopa Liidu otsustele.

Kui te mõtlete selle kolme aasta peale, mil Eesti ja teised riigid on ELi liikmed olnud, siis kas te olete rahul selle suhtega, mis on tekkinud?

Mina olen väga rahul, kuid tahaksin välja tuua ühe tendentsi. Ma nimelt hoiataksin uutest liikmesriikidest rääkides suuremate üldistuste eest – need maad on oma vaadetes, hoiakutes ning suhtumises Euroopa Liitu ja ka teistesse küsimustesse väga laia diapasooniga.

Uued liikmesriigid on väga erinevad. Mitmed neist on väga euro- ja lõimumisskeptilised, teised, nagu Eesti, mille elanikud on üldse kõige suurema ELi toetusprotsendiga Euroopa Liidus, lõimuksid hea meelega edasi. Suuri vahesid võib täheldada ka juba kolme Balti riigi vahel.

Seega, hoidugem suurtest üldistustest.

Üks küsimus Eesti kohta, keda tihti kasutatakse kui näidet väikesest riigist, kes oskab kasu lõigata avatud majandusest ja kõrgtehnoloogiast. Mida Eestil oleks ELile õpetada?

Olles teiste poolt nii palju õpetet, siis ma kindlasti ei tahaks hakata kedagi õpetama. Õpetamine tähendab patroneerivat hoiakut. Kogesin seda välisministrina.

Küll aga on Eestil kogemusi, näiteks digitaliseeritud avalikud teenused, mis kindlasti vääriks uurimist teiste poolt. Eesti on kaugele jõudnud paberibürokraatia vähendamisel. See, et saan arvutiga nii palju teha, teeb minu elu palju kergemaks. Eesti lähenemine, et arvuti kasutamine tuleks inimeste jaoks teha võimalikult lihtsaks, väärib jäljendamist.

Kui kolisin Tallinnas ühest korterist teise ja palusin telefonifirmalt internetiteenust, siis nad teatasid, et saavad tulla samal päeval kell 14-16 ja küsisid, kuidas see aeg mulle sobib. Kui ma kolisin Euroopa Parlamendi ajal aga Brüsselisse, siis võttis minu netiühenduse paigaldamine rohkem kui seitse nädalat.

Kui Eestis saad sa igal pool oma arvuti lahti lüüa ja sul on tasuta Wifi, halvimal juhul maksate 24 tunni eest ühe euro, siis enamikes kohtades mujal Euroopas maksab pool tundi 8 eurot.

Toimetas Postimees.ee