| Õige
ajaloo kirjutamise ambitsiooniga ja aeg-ajalt isiklikesse
arveklaarimistesse sumbuva eesti poliitilise (resp erakondliku)
ajalookirjutuse taustal mõjub Seppo Zetterbergi «Eesti ajalugu» värske
õhu sõõmuna. Sest seda ajalookirjutust juhib mõista püüdmine.
Zetterbergi eesmärk, mille ta sõnastab juba pöördumises lugejaile, on
näidata Eesti ajaloo omapära, mis tähendab keskendumist erisustele ja
eelarvamuse hajutamisele, nagu oleks geograafiliselt lähedaste rahvaste
ajalugu lihtsalt variant ühisest ajaloost. Eesti ajaloo
põhierinevus võrreldes soomlaste ja rootslastega seisneb selles, et
ühiskonna alustala, talupoeg, oli Eestis 19. sajandi lõpuni «alistatud,
mittevaba, võõrisanda mõisa külge seotud pärisori,» rõhutab Zetterberg.
Võti Eesti ajaloo ja eestlaste mõistmiseks seisneb
Zetterbergi mõjusas kujundis: kui keskeurooplus kandus soomlasteni
rootslaste vahendusel ja talupoegade vabadust säilitades, siis
eestlased said selle otse sakslastelt karmi feodalismi teostamise
kaudu. «Seepärast kirvendavad eestlaste geenides ikka veel saksa
mõisahärra sajanditepikkused piitsajäljed.» Zetterbergi
usaldusväärsust tõstab järjekindel komparativism – ta võrdleb
ajaloofaktide eri aegade erinevaid tõlgendusi. Samas ei ole see
ükskõikne eemaltjälgija positsioon. Ka kriitilisimaist arutlusist
paistab sügav empaatia eestlaste vastu. See algab pühendusest:
«Historiansa jaksaneille» («Ajalugu kanda suutnuile»). Kui liigutav! |
