Jah, kellele neid siis ikkagi vaja on?! Arutlus riigieksamite mõttekuse üle puhkeb vähemalt kord aastas ja nimelt eksamiperioodil. Lähemal vaatlusel selgub, et kasusaavaid huvigruppe on päris mitu. Riigieksamid annavad tulemusi ja tulemused on tänuväärsed, sest nende põhjal saab koostada igasuguseid pingeridu. «Meie paremust ei järjesta,» öeldakse eksamikeskusest. Ometi saab seda vabalt teha, pannes näiteks õppeained keskmise punktisumma alusel ritta. Kuid see ei paku nii väga huvi. Hoopis põnevam on koolide pingerida, mida ajakirjandus igal aastal avaldab ja kus kõik tormavad sõrmega järge ajama. Kus on minu/minu sõbra/minu lapse kool sel aastal? Mõtteline murdejoon «heade» ja «halbade» vahel tabelis ei ole küll päris selge, kuid küllap need seal lõpupoole ikka lollimad on. Põhiliselt peaksid riigieksamite ja nende tulemuste järgi koolide lahterdamine olema meeltmööda lastevanematele. Kuidas nad siis muidu teaksid, kuhu kooli oma laps tarkust taga nõudma panna. Kõige parem muidugi, kui andekas võsuke õnnestub juba esimesest klassist alates eliitkooli suruda. Siis on laps targem juba ainuüksi seetõttu, et ta seal käib. Kui õigest koolivalikust vältimatult algavat eduteed nii varakult alustada ei õnnestu, siis on väga hea võimalus püüda oma positsioone parandada pärast põhikooli lõppu. Õpilased on koolide pingerea avaldamisele küll mõningast vastuseisu ilmutanud, kuid tegelikult on tabel äärmiselt kasulik nii gümnaasiumi- kui ka põhikoolilõpetajale. Esimene saab tagantjärele teada, kas ta ikka õppis piisavalt väärikas koolis või peab oma hariduse päritolust hoopis piinlikkustundega rääkima. Teisalt, kui võtta arvesse, et sellist pingerida on avaldatud juba aastaid, siis küllap ei tule enese kuuluvus noorele inimesele uudisena. Kindlasti uuris ta juba põhikooli lõpetades hoolega järele, millises koolis tõeliselt targaks ja tubliks saab. Õpetajad peaksid riigieksamisüsteemi üle samuti rõõmustama. Nii saavad nad teada, kas nad üldse oskavad õpetada ja kas nende hoolealused on üleriigilises arvestuses konkurentsivõimelised. Sest kui õpilasel läheb halvasti, on kindlasti süüdi õpetaja. Veelgi õnnelikumad on kõrgkoolide õppejõud. Nii pole enam vaja sisseastumiseksamite korraldamisele aega ega energiat raisata. Vaja vaid lävendikalkulaator veebi üles panna ja sügisel auditooriumidesse lisatoole muretseda. Seega suurendab riigieksamisüsteem üldist teadlikkust Eesti ühiskonnas ja on seega väga vajalik. Mida oligi tarvis tõestada. |
