Gyreumi jõudmiseks tuleb kitsaid külavaheteid pidi keerutades hoida pilk mäeharjadel. Kui silma ette peaks jääma rohelise mäe otsa maandunud roheline lendav taldrik, olete õigel teel. Kohale jõudes tervitab teid käratsev koerte ja kasside seltskond, kes ei ihalda mitte tükki püksisäärest, vaid paari pikka silitust. Tänu neile ja nurga tagant ilmuvale laia sõbraliku naeratusega peremehele Columile tekib kiiresti tunne, et roheliste mehikeste asemel on siin tegemist hoopis kääbikla Iiri versiooniga. 30-meetrise läbimõõduga Gyreum on ehitatud päikese ning kolme läheduses asuva tähtsama pronksiaja kalme järgi. Maja kaguosa akendest paistab päike sisse talvisel pööripäeval, ühtlasi avaneb sealt vaade müütilisele Moytura lagendikule, kus iiri legendide järgi toimus lahing kahe iidse hõimu ehk valguse ja pimeduse jõudude vahel. Otse edelasse jääb Carrowkeel, üks kuulsamaid kiviaja hauakambreid, ning loodesse, kuninganna Maeve haua taha Knocknarae mäe otsas loojub päike suvisel pööripäeval. Filmi asemel maja Välisuksest sisenedes tabab külalist üllatus: kus on siis numbritoad? Pilgule avaneb vaid ruumikas ümmargune saal kaminaga keskel. Lähemal vaatlusel selgub, et nii köök-söögisaal-puhkeruum, tualetid kui ka neli tuba on kavalalt peidetud katuseserva alla. Gyreumi rajamise idee sai alguse viis aastat tagasi, kui selle hing ja initsiaator Colum otsustas hüljata oma senise töö dokumentaalfilmide produtsendina ning hakata ehitama loodussõbralikku ja traditsioonidele toetuvat maja. «Kui ühel hetkel selgus, et ma uue filmi jaoks raha ei saa, lõin sellele tööle hoopis käega,» rääkis ta. «Ja järsku tuli mõte: miks mitte ehitada maja, mis oleks täpselt selline, nagu mulle meeldib ja mille kallal saaksin ise nokitseda?» Colum tegi oma unistuse paari aastaga teoks, ja nagu plaanitud, ongi kõik tööd peale katusekatte paigaldamise tehtud mehe enda, tema sõprade ja abiliste kätega. «Kõige hullem jama oli igasuguste torudega,» meenutab asjaosaline. «Kõik muu oli vaid naelte löömine. Mingeid tähtaegu, mille nimel pingutada, mul polnud – kui keegi tuli appi, sai kiiremini, kui parasjagu ei tulnud, nokitsesin üksi.» Igal võimalusel on (taas)kasutatud loodussõbralikke materjale. Kuna Iirimaal on metsa imevähe, siis püüdis Colum ära kasutada kõik korralikud puitdetailid, mis kuskil üle jäänud. Metsa langetati vaid maja tugipostide tarbeks ja needki palgid on saadud puudest, mis kasvatatud spetsiaalselt ehituspuidu tarbeks. Vannitube ei kata uued plaadid, vaid kildudest laotud mosaiik. Katuseroovitise lõi Colum kokku ehitustel üle jäänud männipuidust, soojustusmaterjaliks kasutas lambavilla ja vana šampinjonifarmi lammutamisel üle jäänud klaasvilla. Kogu majapidamisest kogunev vesi voolab läbi mitme biopuhasti ja settetiigi, imbudes lõpuks maasse. Edaspidi on plaanis panna katus elama ehk laotada sinna õhuke turbakiht, millele istutada iiri taimestiku haruldasemad ja ohustatud liigid. Miljoni-dollari-vaade välikäimlast Kuna pehme Iiri kliima lubab taimi kasvatada terve aasta, on Columil plaanis arendada ka maitsetaimede ja orgaaniliste aedviljade kasvatust. Õue peale kavatseb ta ehitada mugavad välikäimlad. «Need on parimad kohad, kus keegi head äraolemist ei sega, ja kui lisada sinna veel vaade » muigab Colum. Praegu köetakse hoonet lähedalasuva männiistandiku okste ja turbaga, kuid tulevikus peaks kütet ja sooja vett tootma päikesepatareid ning tuulegeneraatorid. Columi fantaasia ulatub isegi biodiisli tootmiseni restoranides kasutatud toiduõlist. «Asjad peavad ise minu juurde tulema või juhtuma, mitte mina ei pea neid organiseerima,» on Columi moto. «Seepärast ei taha ma Gyreumile ka reklaami teha. Kes tahab, leiab ise tee üles.» Columi juures on teretulnud isegi siinmail peljatud poissmeesteõhtud, rääkimata tantsuetendustest, new age’i seltskondadest ja pulmadest. Ainukeseks tingimuseks on lugupidamine loodusest. Aeg-ajalt toimuvad Gyreumi ümmarguses saalis kinoõhtud, näiteks kord võeti kätte ja vaadati ära kolm «Sõrmuste Isanda» filmi järjepannu. Ka ilmaennustusi ei armasta Colum kuulata, sest esiteks ei ole Iiri kiirelt muutuva ilmaga sellel mingit mõtet ja teiseks pole arukas hakata ette põdema, et homme sajab. «Inimesed pelgavad meie vihmast ja jahedat talve, aga erinevalt Dublinist on meil siin talviti haruldaselt ilus ja selge,» väidab Colum. «Nautisime siin tõelist vaikust ja rahu ja külasse läksime vaid poodi ja pubisse.» |
