Kui küsida nüüdseks keskikka jõudnud inimestelt, millised on põhjamaise kultuuriruumi olulisimad rahvalikud pühad, võib saada kindla vastuse: jaanipäev ja jõulud, ent jaanipäev on tähtsam. Tõesti, kui sajandeid pole olnud meie jõulud ja jaanipäev kui päikesekalendri telje vastandpühad teineteiseta mõeldavad, siis tänapäeva keskealisele on jaanipäev (24. juuni) ja eriti jaanilaupäev paraku olulisem. On see ju alati avalikuks tähistamiseks olemas olnud. Jõulud seevastu olid aastakümneid pere hoiakutest olenevalt kas vaikselt koduseinte vahele surutud või hoopis lõplikult nõukogulike nääride vastu välja vahetatud. Nüüdseks taastatud jõulud on oma globaalsema iseloomu ja vahepealse kunstliku katkestuse tõttu kommertsialiseerumise suhtes tunduvalt haavatavamad, kui seda on jaanõhtu tavad. Viimane on püha, mida ei saa võõrsile eksportida ega pikka aega ennetavate müügikampaaniatega siduda. See on põhjapoolsete rahvaste püha, kus rõõm valgetest öödest pole niisama romantikute spontaanne ühe-õhtu-tuju, vaid hingeseisund, mis ette valmistatud ja kasvanud inimestes, kes jätnud selja taha pimeda ning niiske või külma talve. Meie jaaniõhtuga käib alati toetavalt ühte sammu oma kauniduse tipus olev taimeriik ja veel viimseid päevi väsimatult rõkkav linnuriik. Pidu, mis tegi kirikule peavalu Jaanipäeva nimetus pärineb kirikukalendrist ning tuleneb ristiusu pühakust Ristija Johannesest, kes olevat sel päeval sündinud. Üldiselt pole aga kirik jaanipäeva rahvalike rituaalidega seotud olnud. Võib öelda, et selle püha rohke armastusmaagiaga kombestik, mis tihedalt looduse sigivuse ja elujõuga seotud, võis kirikule isegi peavalu tekitada. Ometigi on jaaniõhtu tähtsaimast rituaalist – jaanitulest – saanud ajaloos vast ainsana jagu Nõukogude piirivalveorganid, kes kamandasid tuletegemise kui võimaliku riigipiiri reetva märgutule mererannast kaugemale sisemaale. Ja ega nad palju eksinudki. Jaanituli, mis kunagisele võimalikule päikesekultusele viitas, pidi tõesti olema kõrgele ja nähtavale kohale tehtud, et paistaks kaugele ja annaks kokkutulemiseks märku. Jaanitulele tulemata jätmine võis tuua kaasa uniseks ning töödes saamatuks jäämise. Suurte ja meelelahutuslike peotuledega paralleelselt on olnud tuntud nn ühepere-tuled. Need süüdati enne küla jaanitulele minekut. Siin toimus pere ühissööming, kus põhiroaks olid piimatoidud ning joogiks õlu. Oma pere tule äärde aeti ka talu kariloomad, et need kurjadest jõududest puhastada. Jaanipäev on üldse olnud seotud eelkõige karjanduse ja hea piimaanni taotlusega, jaanipäevast algas kesksuve tõsine töö – heinategu. Vahetult enne jaanipäeva niidetud heinal olevat olnud kosutav jõud. Seda anti talvel lehmale pärast poegimist. Öö, mil mõisteti linnukeelt Kuigi jaaniõhtule on tulnud kohale nii vanad kui noored, on kõige suurem elevus olnud seotud ikka noorte ja abieluealistega. Oli ju jaaniöö see maagiline aeg, mil sai inimsaatusi ennustada. Laialt on tuntud sõnajalaõie otsimise lugu. Seda tuli otsida metsas üksinda olles. Vaid igasuguseid eksitajaid julgelt trotsinu jõudis eesmärgile ja võis tänu imeõiele saada väga rikkaks. Lisaks pidi ta omandama võime mõista kõiki linde, loomi ja inimesi ning teadmised kõigi maailma asjade kohta. 20. sajandil hakati õieotsingutel käima koos armastatud kaaslasega. Ilmselt tundus õnn sel viisil kättesaadavam olevat. Mõnevõrra lootusrikkamaid tulemusi võis anda üheksa erineva lilleõie kimpu korjamine ja padja alla panek. Sel juhul võis unes oma tulevast kallimat näha. Üldiselt oli aga kombeks olla päikesetõusuni ärkvel. Siis sai oma nägu jaanikastega pesta. Viimasel pidi olema tervistav ja ilu andev jõud. Kastes kukerpalli viskamine pidi aga aitama seljahaiguste vastu. Igati tervistav oli jaanilaupäeval saunas käia ning seal end kasevihaga vihelda. Puhtus oli sel päeval väga tähtis. Eluruumid pidid olema värskelt koristatud ning kased kaunistuseks tuppa toodud. Kiiged käivad kõrges kaares Meie kevad-suviste pühade kombestikule on andnud oma näo kiikumine. Jaanituli ja kiigekoht olid ikka koos. Läbi õhu liuglemisel arvati olevat puhastav toime. Kiikumise muutsid eriliseks veel neidude kiigelaulud, mis võivad niisama paigal seistes lauldes väga üksluised tunduda, samas on need kiikudes aga lausa innustavad. Kahjuks kuulub tänapäeval massiivsel külakiigel kiikumine nn ekstreemspordi valdkonda. Füüsilisest tööst võõrdunud noored ei oska arvestada seda jõudu, mida nõuab enda kiigel hoidmine, ning nii on kukkumised lausa eluohtlikud. Mõtlematus võib viia selleni, et eesti kiiged tuleb avalikelt platsidelt ära koristada. See oleks kurvastamapanev häving ühele igivanale ja kaunile traditsioonile. Ärgem laskem sellel juhtuda! Eesti jaanipäevakombestik on püsinud tänini üsna eheda ja elavana, olles tänu arvukate turistide vaimustavatele kirjeldustele saanud omamoodi turismimagnetikski. Tundkem rõõmu oma valgete ööde pühast ning jätkugu meil tarkust seda ikka väärikalt edasi pärandada.
> Loe edasi |
