Valikvastustest eluks piisab Libby keskkool USA, Montana osariikOtt Kohjuse klassikaaslastel USAs Montana osariigi Paide-suuruses linnakeses pole lõpueksamitega mingit muret. Neid ei toimu. Noored saavad lihtsalt keskkooli lõputunnistuse – ja head teed minna! Libby keskkooli nõudmised on palju lõdvemad kui Tallinna ühisgümnaasiumis, väidab Kohjus. «Mul pole ühtegi testi olnud, kus oleks vaja midagi pikalt kirjutada, kõik on valikvastustega,» tunnistab ta. «Eestis olid mul neljad-viied, matemaatika oli vahel kolm, aga siin on mul igas aines klassi parim hinne – ja ma isegi ei püüa nii väga.» Kohjus on märganud, et suur osa kaasõpilasi ei tee vahet kirjakeelel ja slängil. «Kui ülesanne on kirjutada essee, siis kirjutatakse nii, kuidas pähe tuleb, mitte nii, kuidas keeleliselt õigem oleks,» lausub ta. «Paljud lapsed ei oska lugeda ja veerivad kohutavalt. Võin julgelt väita, et siinsete vahetusõpilaste ingliskeelne lugemisoskus on parem kui kohalikel.» Erinevalt Eesti koolidest on Ameerika kool jäänud Kohjusele silma eeskätt vaba suhtumisega õppetöösse. Näiteks kui keegi pole kodutööd ära teinud, siis tehakse see klassis ühiselt koos, ning tagatipuks paneb õpetaja selle eest veel hindegi. «Ja kui midagi oli arusaamatu, siis võib lihtsalt küsida ja keegi ei saa mu peale vihaseks,» lisab ta. Ehkki õpilased pöörduvad õpetajate poole tiitlitega «härra» või «proua», ei suutnud Kohjus algul tükk aega mõista, kuidas õpilased räägivad pedagoogidega nagu sõpradega. Enamgi veel, nad võivad tunnis nalja visata ja koos õpetajaga naerda. «Igal õpetajal on oma metoodika, kuid enamik neist lihtsalt arutleb aine üle ja üritab meid ka mõtlema panna,» kirjeldab Kohjus. «Parimad vastused tulevad siiski vahetusõpilastelt ning kõik õpetajad ja õpilased teavad seda.» Ometi ei ole aasta ookeani taga vett vedama läinud. Eestis, avaldab Kohjus, oli ta selline õpilane, kes kõige esimesena vastuse välja karjus. Aga elu võõrsil on teda rahulikumaks muutnud ja – nagu sealsed õpetajad on tunnist tundi püüdnud – pannud teda rohkem selle üle mõtlema, mida ütelda ja miks. -------------------------------------------------------------------- Õpilased tervitavad õpetajaid musiga Instituto Simon Bolivar Tolucas Mehhiko Sirli Savolainen on omal nahal tunda saanud, et mehhiklased suhtlevad täitsa vabalt. Küsivad kõike, mis pähe tuleb, ja teevad komplimente, millest paljud tunduvad ebasündsad. Näiteks tuli kamp kutte, kellega ta varem isegi rääkinud polnud, kuid kes teatasid: «Okei, vali, keda sa meist oma poisiks tahad!» «Neil pole vist kunagi piinlik,» oletab Savolainen. Sellest hoolimata tundub talle, et Mehhiko kool on kui suur perekond. Õpilased annavad õpetajatele ja direktorile tervituseks musi. Tunnidki meenutavad pigem sõbralikke vestlusi. Palju saab nalja. «Kõikidel on kogu materjal hästi peas, sest sellises õhkkonnas on huvi ja isu õppida,» nendib Savolainen. Liiati saab vahel koos õpetaja ja direktoriga tundide ajast klassiga Burger Kingis käia. Ehkki Savolainen annab endale aru, et vaevalt aasta võõrsil aitab tal edaspidi Tallinna kunstigümnaasiumis paremaid hindeid saada – sest ained on täiesti erinevad –, hindab ta Mehhikos õpitut eluliselt palju kasulikumaks. Näiteks majandusatunnis tuleb teha seepi, šokolaadi, hambapastat või kreemi, mõelda tootele logo ja kavandada turustuskampaania. Aines nimega D.I.V., mille tõlgendust Savolainen siiani ei tea, saab teha loogika-, IQ-, karjääri- ja võimekusteste. Ülikooliks valmistumise tunnis sooritatakse vanu eksameid ja harjutatakse suulist esinemist. Veel ühes raskelt tõlgitava nimega aines saab igaüks õppida tundma seda valdkonda, mida ta tahab ülikoolis õppida, ning tutvuda, kuidas hiljem valitud erialal tööd leida. Tagatipuks on õppekavas kohustuslik teatriõpe, kus õpitakse ennast õigesti väljendama ja välja elama. «Tund algab tavaliselt sellega, et õpetaja ajab kõik nutma – kõlab uskumatuna, eks!? –, ning pärast poolt tundi nutmist proovime endas vastandlikke tundeid esile tuua ja teeme etüüde,» kirjeldab Savolainen. Ja resümeerib: «Ühesõnaga, kõik on tulevikuks valmistumine, kuidas olla asjalik ning kindlalt teada, mida tahad.» -------------------------------------------------------------------- Täpsed reeglid valitsevad igas nurgas Osaka Jogakuin (tüdrukutekool) Jaapan Jaanika Puusalu kohanemine Osaka tüdrukutekooliga polnud kergete killast. Sest kõiges ja kõikjal valitsevad reeglid ning nendest tuleb kinni pidada. Punkt. «Jaapanlased ei küsi, miks,» lausub Puusalu, «vaid täidavad ettekirjutatu, tihti mõistmata, miks just nii.» Reeglite ülemvõim avaldub kas või selles, et õpilaste hindamine toimub suurte testide põhjal. Kontrolltöid ja tunnikontrolle, nagu koduses Tallinna kunstigümnaasiumis, seal eriti ei esine. Veerandi keskpaigas ja lõpus toimuvad nädal aega testid, mille keskmine tulemus peab näitama, kui hästi keegi on aine omandanud. Parimad saavad direktorilt kogu kooli ees aukirja. «Keegi ei eelda, et sa oled mõtlev inimene, oma arvamuste ja põhimõtetega,» avaldab Puusalu. «Siin rõhutakse haridusele, haritusest ei ole juttugi. Nii tunduvadki nad pahatihti lapsikud ja eluvõõrad – neilt lihtsalt ei nõuta analüüsivõimet, vaid ainult häid testitulemusi. See väsitab kaua sa ennast tõestada tahad » Suurest testimisest raskemgi oli Puusalul harjuda sellega, et indiviidist olulisem on meeskond. Mitte et tal midagi tiimitöö vastu oleks. «Aga ka isiklikud tulemused on olulised,» lisab ta. Seevastu kirjand, millega Eesti abituriendid täna vaeva näevad, ei allu Puusalu sõnul Jaapanis kindlasti nii konkreetsetele reeglitele nagu siin. Jaapani kooliõpilastele tähendab kirjand pigem ümberjutustust kui arutlust etteantud teemal, selgitab ta. Hoolimata ülemäära reeglistatud elust tunnistab Puusalu, et olles näinud, kui palju Jaapani noored oma tuleviku nimel pingutavad, andis see tallegi tõuke nii mõnigi seisukoht ümber hinnata. «Võib küll öelda, et õpitakse kogu elu ja noor ollakse vaid kord, kuid tegelikult on sellel, mis me praegu teeme ja otsustame, väga suur roll,» sõnastab ta tõusva päikese maa pakutud õppetunni. -------------------------------------------------------------------- Turism ja toitlustus vaheldub palvetega Adelaide’i Immanuel Lutheran College Austraalia Timo Sild õpib koolis, mis on osalt kui koopia Harry Potteri Sigatüüka õppeasutusest. Kehtib majade süsteem ning spordi- ja õpitulemuste eest jagatakse punkte. Vähemasti spordipäeval ja ujumiskarnevali ajal käib majade vahel kõva rivaalitsemine. Ent erinevalt Sigatüüka koolist, kus põhirõhk läheb nõia- ja võlukunsti õpetamisele, on Silla Austraalia-koolis suur roll kristlusel. Kaks korda nädalas kogunevad õpilased kooli kabelis, kus peale kooliteadete loetakse ette ka palveid ning kristliku moraaliga lugusid. Tunniplaanis on kohustuslik religiooniõpetus, kus ei õpita tundma eri uske, vaid rohkem kristluse sõnumi tähtsust nüüdisaegses ühiskonnas. See kõik, tunnistab Sild, on talle üksjagu võõraks jäänud. Küll aga on ta saanud maakera kuklapoolel õppida ka aineid, mis rohkem huvi pakuvad ja mida Hugo Treffneri gümnaasiumis valida poleks. Nagu näiteks psühholoogia ja toitlustus. Lisaks pakub tunniplaan draamaõpetust, turismi, fotograafiat, lapsehooldust, arvepidamist, mööbli valmistamist. Inglise keeli on Immanueli kolledžis koguni kaks. Ingliskeelses kommunikatsioonis (English Communications) tuleb kirjutada ilukirjanduslikke lühijutte ja teatriarvustusi, koostada reisikirjeldusi, samuti pidada filmide teemal ettekandeid. Ingliskeelseis uurimustes (English Studies) peab kirjutama rohkem analüütilisi kirjandeid, mis põhinevad loetud ilukirjanduslikel teostel. Ometi tundub Sillale, et kirjandust, vähemalt selle antiigi või keskaja osa, pole tema Austraalia-koolis kuigi sügavalt õpetatud. Õpikaaslased ei teadnud midagi näiteks Boccacciost või Geoffrey Chaucerist. «Ega teised ainedki väga rasked ole, kui pisutki pingutada,» sedastab Sild. «Hinded pole küll nii head kui Treffneris, aga osalt võib selle keele süüks ajada. Usun, et selle inglise keelega, mida Eestis õpetatakse, võib siin vabalt heade tulemustega keskkooli lõpetada,» sõnab ta. -------------------------------------------------------------------- Õpetaja keeldus eesti poissi harimast Camps Bay High School Lõuna-Aafrika Vabariik Silver Küngas on jõudnud Lõuna-Aafrikas arusaamisele, et seal teeb õpetaja kogu töö õpilase eest ära ning tollel jääb üle ainult tekst pähe õppida. «Jutustavates ainetes, näiteks ajaloos ja geograafias, loeb õpetaja aineraamatu ette ning ütleb, millise osa sellest peab õpilane endale selgeks tegema,» kirjeldab ta. «Emakeeletund näeb välja selline, et õpetaja loeb õpilastele raamatu ette ning seejärel selgitab, mida ta tekstist arvab. Kohustuslikku kirjandust ei ole. Kirjanditele ja grammatikale suurt rõhku ei panda.» Küngase järeldus: Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumis antav haridus on palju väärtuslikum kui see, mis ta LAVi kahes koolis seni saanud. Neist esimeses, Hoërskool Jan van Riebeeckis, kus ta jaanuarini õppis, andis end iga päev liiati tunda rassism. Seda ka mitte-afrikaani päritolu valgete suhtes. Küngas meenutab üht juhtumit: «Õpetaja kõndis klassis minu ja ülejäänud õpilaste vahele, keeras minu poole selja ning seletas klassile afrikaani keeles, et tegelikult ei pea tema minuga üleüldse suhtlema, sest tema ei ole mind oma maale, kooli ega klassi kutsunud. Temal on piisavalt tegemisi, et oma aega immigrantide peale mitte raisata.» Ka ametlikud koolireeglid on karmid. Kohustusliku koolivormiga ei tohi koos kanda ühtegi teist riideeset. Poistel peavad olema lühikesed juuksed, tüdrukuil tuleb kiharad patsidesse punuda. Samuti on tüdrukutel keelatud ennast meikida ning juukseid, silmi või ripsmeid värvida. Harjumist nõudis Küngaselt ka tõsiasi, et koolides pole kütet. Kui talvel on õues alla kümne kraadi sooja, langeb ka klassiruumi temperatuur alla kümne kraadi, ent jopet või lisakampsunit kanda ei tohi. Kõigele vaatamata ei pea Küngas LAVis veedetud aega tühjaläinuks. «Aastane eemalolek perest ja sõpradest ning eelkõige uues kultuuris elamine õpetab palju iseenda kohta,» märgib ta. «Olen õppinud paremini raskustega toime tulema,» on Küngas veendunud. -------------------------------------------------------------------- Pikad koolipäevad ulatuvad nädalalõpuni Lycee Europeen Montebello Lille’is Prantsusmaa Katarina Suurkuusk suutis juba esimesel koolipäeval tundi hiljaks jääda. Põhjus oli selles, et uus kool Põhja-Prantsusmaal Lille’is on vähemalt neli korda suurem kui Tallinna Prantsuse lütseum, kus ta muidu õpib. «Lõpuks õnnestus mul leida üks õpetaja, kes mind õige klassini juhatas,» meenutab Suurkuusk. «Esimestel nädalatel liikusin ainult koos klassikaaslastega ja isegi neil ei olnud klasside süsteem päris selge.» Teistmoodi kui Eestis on Prantsusmaa gümnaasiumis muudki süsteemid. Näiteks kukkus ta tagasi esimesse klassi. Sest klasse loetakse seal Eesti mõistes tagurpidi. Kusjuures lõpuklassi ei nimetata nullklassiks, vaid terminale’ks, mille edukaks läbimiseks tuleb sooritada suur eksam, üheksast-kümnest ülesandest koosnev baccalaureat. Sellist asja nagu riigieksami kirjand prantslased pelgama ei pea. Küll aga tuleb neil vihtuda arvukalt esseesid pea kõigis õppeaineis, alates kirjandusest ja ajaloost ning lõpetades majandusega. Õppeaasta hakul, tunnistab Suurkuusk, oli tal raske harjuda sellega, et koolipäev kestab õhtul kella kuueni. Seda tingib pikk, kahetunnine lõunapaus. Kolmapäeva pärastlõunad on küll vabad, ent selle eest tuleb lõivu maksta nädalavahetustel. Laupäeva hommikul tuleb samuti kool minna. «See on asi, millega ma pole siin Prantsusmaal viibitud seitsme kuuga ikka veel ära harjunud,» lausub Suurkuusk. Eestist erinev on seegi, et õpetajad ei avalda oma eesnime. Õpilased kutsuvad neid üksnes perekonnanimega, mille ette tuleb tingimata lisada madame või monsieur. «Selline keelekasutus näitab suuremat lugupidamist,» lausub Suurkuusk. Kui ta saaks Prantsuse koolist midagi kodumaale kaasa tuua, siis oleks see kindlasti võimalus rohkem erinevaid võõrkeeli õppida. Ja samuti on tema arust väärt võimalus valida, kas läbida gümnaasium kirjanduse, majanduse või hoopis reaalainete orientatsiooniga. --------------------------------------------------------------------
|
Vanemad uudised
