Tõtt öelda ei teagi ma Pirjost kui inimesest suurt midagi. Oleme mitmel festivalil kõrvuti seisnud, ühe laua taga õlut joonud ja tema meresõitudest rääkinud. Tean, et talle meeldib üle kõige purjetamine. Juulikuus lülitab ta mobiili välja, võtab sugulased pardale ja kaob Läänemere avarustesse.

Pole raske ette kujutada, kuidas see sihvakas ja mehelik naine juhib laeva üle vahuste lainete, kuidas ta oma isiklikul, vete kohal kihutaval alusel tunneb end tormilinnuna ja kuidas ta igas järgmises uues sadamas naudib anonüümsust. Anonüümsust, mida ei saa lubada suurte kassafilmide näitlejad ja lavastajad, kuid mis dokumentalistidele veel siiani õndsaks privileegiks on olnud.

Inimhinge sügavusis

Ka mullu, kui Honkasalo viimane suurfilm «Melanhoolia 3 tuba» oli võitmas Pärnu filmifestivali peaauhinda ja meie meeskond puges või nahast välja, et teda Pärnusse kaunist vaipa kätte saama meelitada, oli merehundist amatsoon kusagil kaldast kaugel.

Pirjot ei suudaks veteavaruselt ära kiskuda isegi maakera valitseja kas või poolt kuningriiki pakkudes, mis siis rääkida mõne miniriigi presidendist või parlamendi esimehest kohaliku tekikesega kätel!

Pirjo Honkasalo ei kuulu nende filmiloojate hulka, kelle esimesed filmid oleksid pööranud filmitegu uutele radadele ja kelle hilisem looming kannaks stagnatsiooni märke. Pärast õpinguid USAs Temple’i ülikoolis on ta liikunud samm-sammult täiuslikkuse, särava puhkemise poole.

Võib-olla pani Honkasalo loomingutee õigetele soome-ugri rööbastele filmiklassik Rauni Mollberg, kelle assistendiks oli Pirjo «Maa on patune laul» loomisel, kes teab? Pirjo varased tööd on täis erisuunalisi katsetusi, kuid juba neist esimestest kumab läbi suur huvi inimhinge salaigatsuste vastu.

Honkasalo loomingulises biograafias seisavad kaks teema poolest näiliselt kauget filmi ajaliselt lausa kõrvuti. Need on 1990ndate aastate keskel tehtud «Tallinna Tuhkatriinu» ja «Tanjuška ja seitse kuradit».

Kui esimene uurib Eesti uusrikast Tiiu Silvest, siis teine püüab portreteerida arenguhäirega valgevene tüdrukut. Muide, mõlemad filmid on suurelt jaolt üles võetud Eestis. Honkasalo näeb oma kangelasi sotsiaalses kontekstis – Silves liigub ühes, Tanjuška teises imaginaarses maailmas.

Esimeses mõõdetakse inimese väärtust rahas, teises on mõõtkavaks õigeusu dogmad. Kummaline, kuid mõlema filmi tegelastel on ka ühisjooni. Neid saadab salapärane rahutus ja kihk leida õnne. Ja paras annus müstitsismi, ilma milleta vist Honkasalo üldse uut tööd ei alustaks!

Sama õnne ja tõe otsing saadab ka jalutut hindut Jamana Lali, kes koos oma naise, venna ja viimase perekonnaga alustab pikka teekonda tarkuse allika juurde. Teekonna alguses, mille lähe on Gangese suudmes ja siht Himaalaja mägismaal, on rändureid 16.

Kõik peale vigase kehaga Jamana Lali kõnnivad omadel jalgadel, kuid väsivad üksteise järel. Kas pole loobujate õnnetuseks mitte nõrk tahe jõuda tõe lätteni?

Monumentaalne «Atman»

Filmiloojal on siiski jagunud kannatust jälgida 6000 kilomeetri pikkust rändu seni, kuni sihile jõuavad kaks inimest – kätel kõndiv jalutu Jamana Lal ja tema naine Shanta. Neid ühendab mõõtmatu armastus teineteise vastu. Ja ka Shiva vastu. Ning lootus, et lõpuks jõutakse koos mehe kodukülla Rajasthanis. Sinna, kust ollakse pärit, kust olid pärit esivanemad, kust oli pärit headus, õiglus ja parema maailma hing.

Asjata pole filmi pealkirjaks «Atman», mida eesti keelde saab õnneks tõlkida kadudeta – «Hing».

Vapustav, kuidas Pirjol on õnnestunud filmilindile saada kahe füüsiliselt ebavõrdse, aga samas hingeliselt kokkukasvanud inimese intiimsed mõttevahetused. Kaks sügavalt kurba inimest tunnistavad poolkuuldavalt kaamera ees kõneldes (ilmselt kaamerat märkamata), ilma igasuguse teatraalsuse või poosita. Nad jõuavad lihtsa, kuid ilusa mõtteni – kahe inimese üheaegne kurbus võib olla hingeülendavalt joovastav...

Ma ei usu, et Pirjo pidi selle episoodi filmimiseks kaamera reisikohvrisse peitma. Tema meetod on ilmselt vaikiv ja mõistev kohalviibimine. Kuni kaamera ja selle taga seisev autor muutuvad nähtamatuks.

Selliseid pihtimusfilme saab teha vaid juhul, kui kogu filmigrupp on sedavõrd diskreetne, et haihtuvad nähtamatuteks. Arvan, et Eesti helimehel Mart Otsal, kes soomlanna parimatele filmidele hääled ja otseheli on salvestanud, on palju töösaladusi hoida

«Atman», mis viib eurooplase täiesti teistsugusesse maailma, Hindustani poolsaarel elava sügavalt religioosse miljardilise rahvamassi sisse, on Pirjo Honkasalo üks monumentaalsemaid filme.

Profina ei zoomi Pirjo edasi-tagasi ega vehi kaameraga vasakult paremale, nagu seda teeks mõni taani postmodernist. Pirjos on soomlaslikku rahu ja Põhjala usku, et tõde ujub pinnale varem või hiljem. Pirjo usaldab vaatajat. Tema filmid on loodud terasele silmale ja tundlikule kõrvale.

«Melanhoolia 3 tuba» on Pirjo Honkasalo senise loomingu tipp. Kurvad lapsed Vene ja kurvad lapsed Tšetšeenia poolel. Poisid Kroonlinna sõjakoolis, kellest tulevikus peavad saama oma kodumaa kaitsjad.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0