Pekingiga plindris

Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks, teab iga kristlane. Aga Hiinas, kus kristlased kuuluvad tagakiusatute hulka, ei saa järelikult ka nende õpetus olla levinud.

Samal teemal: Riigijuhid sõitu Pekingisse ära ei jäta President hoiab Pekingisse mineku võimalust lahtisena Rogge: Pekingi olümpia boikotti ei tule Europarlamendi juht kutsub Pekingi olümpiat boikottima

Paradoksaalsel kombel olid just hiinlased ise need, kes Pekingi olümpia ja boikoti ühte lausesse panid. Nimelt esines üks nende olümpiakomitee juhtidest poolteist kümnendit tagasi ähvardusega, et Hiina boikoteerib 1996. aastal Atlanta suvemänge, kui USA Kongress üritab Hiinale inimõiguste rikkumisi ette heites takistada Pekingi kandideerimist 2000. aasta olümpialinnaks.

Peking siiski kandideeris, aga olümpialinnaks valis Rahvusvaheline Olümpiakomitee tookord Sydney.

Nüüd, juba vähem kui viis kuud enne Pekingi suvemängude algust, on hiinlaste vana ähvardus nende enda vastu pööranud. Tõsi, ükski kainelt mõtlev riik ei räägi olümpia boikotist, sest niiviisi karistataks üksnes sportlasi, aga üleilmne pressing totalitaarse ja ebahumaanse Hiina vastu muutub päev-päevalt vaid jõulisemaks. Viimasel nädalal on survet Hiinale veelgi tugevdanud verised sündmused Tiibetis.

Kuigi hiinlased on püüdnud maailma manitseda, et olümpial ei peaks poliitikaga midagi tegemist olema, valis ROK 2001. aasta suvel hoolimata laialdastest protestidest Pekingi olümpialinnaks just lootuses, et suure spordi- ja rahupeo korraldamine aitab sealset poliitilist süsteemi pisutki inimlikustada.

Pekingi võit Toronto üle oli juuspeen, kõigest kaks häält.

Hiina juubeldas, nagu oleks ta võitnud sõja maailma vastu.

Tegelikult võitis Hiina kõigest lahingu, mitte sõja. Sõda – õnneks ainult avaliku arvamuse ja diplomaatia areenil – alles kogub tuure, ja kui kasutada vanadele kommunistidele arusaadavat keelt, siis on kogu progressiivne inimkond astunud tagurliku Hiina vastu.

2001. aasta võidujoovastuses ei osanud Hiina ette näha, et triumf olümpialinnade valimisel toob kaasa kogu maailma luubi alla sattumise. Ja see, mis suurendusklaasi alt paistab, on üks suur mädakolle.

Teisitimõtlejad – trellide taha! Internet – tsenseerida! Usklikud – taga kiusata! Keskkond – reostada! Paariarežiimid – sallida ja toetada! Nii võiks kõlada mõned loosungid, mis iseloomustavad Hiinas valitseva kompartei hoiakuid.

Aga Hiinal on küljes veel teisigi firmamärke, mis – kui silm poliitika ees kinni pigistada – heidavad talle halba varju spordiareenil. Näiteks enamjagu dopinguaineid, sealhulgas kasvuhormoonid, mille Ameerika narkovastase võitluse üksused on reidide käigus avastanud, pärineb Hiinast. Viimastel aastatel on keelatud ainete pruukimisega vahele jäänud hulk imetulemusi vormistanud Hiina kergejõustiklasi ja ujujaid.

New York Times teatab, et eelmisel aastal avastati süstemaatiline dopingu pruukimine kahes Hiina spordikoolis, kus treenerid putitasid keemia abil koguni nii noori nagu 15-aastaseid sportlasi.

Meenutage siinkohal: mispärast ei saanud Salzburg 2014. aasta taliolümpialinnaks? Sest Austria suusakoondise kohal hõljus dopinguvari. Ja mida tegid ROKi vanahärrad? Andsid ülejärgmise taliolümpia korraldamise õiguse Venemaa, veel ühe demokraatiavaenuliku kantsi linnale Sotšile.

Õigus on Martti Rajul, kes peab juhtima Eesti olümpiadelegatsiooni Pekingis, kui ta ütleb: ROK on selle supi kokku keetnud ja ROKil tuleb see supp ära helpida.

Seda koos progressiivse maailmaga.

Ja supp – see maitseb kahjuks vastikult.