Andrus Veerpalu tütar Anette ja noorem poeg Anders ootavad olümpiavõitjast isa saabumist. Andersi taga seisab tema vanem vend Andreas. Foto: Liis Treimann

«Lennuk on maandunud ja buss liigub siiapoole,» kõlas Tallinna lennujaama vanas hoones kell 17.33 läbi mikrofoni Eesti olümpiakomitee peasekretäri Toomas Tõnise hääl.

Samal teemal: Mae isa on lennujaamas käimisega harjunud

Hetke pärast sõidab ukse ette vilkuriga valge väikebuss, kust lisaks Veerpalule ja tema abikaasale Angelale väljuvad

15 km klassikasõidus viienda koha pälvinud Jaak Mae, aga ka suusataja Silja Suija, määrdemehed Urmas Välbe ja Peep Koidu, arst Tarvo Kiudma ning iluuisutajad Diana Rennik ja Aleksei Saks. Sportlaste tulles jääb vait ka seni tuju üleval hoidnud piirivalve puhkpilliorkester.

Ootesaali kogunenud paarisajapealine rahvahulk, mille enamiku moodustavad teismelised, vallandab rõõmukilked. Umbes kümneaastased lapsed lehvitavad sinimustvalgeid ise tehtud papplippe, kus peal kirjad «Elagu Veerpalu», «Elagu Kiku», «Tahan saada ka nii heaks» ja «Ahula lapsed hoidsid Jaak Maele pöialt».

Esindatud on vist kõik Eesti meediakanalid, Veerpalu saabumine ületab isegi soomlaste YLE televisiooni uudistekünnise.

Klassijuhataja luuletus

Järgnevad sõnavõtud suusaliidu esindajatelt ja muudelt tähtsatelt isikutelt. Väsinud Veerpalu ja Mae kuulavad välklampide sähvides ja kaamerate surisedes kohusetundlikult ja isegi naeratavad pisut. Hoopis paremini tunnevad ennast rambivalguses Rennik ja Saks, kes harjunud suure rahvahulga ees esinema.

Saku esindaja meenutab, kuidas õlletootjad Veerpalu kullasõidu päeval kompanii tulevikuplaane arutasid ja kõik ühtäkki toolil nihelema hakkasid. Koos otsustati suusasõitu vaatama hakata. Äriasjad aeti joonde pärast seda.

Muusikaliste vahepaladega rikastavad vastuvõttu Tallinna poistekoor ja Pärnu Ülejõe gümnaasiumi segakoor. Veerpalu klassijuhataja Rääma põhikoolist Reet Mikk loeb püüdlikult endakirjutatud suusateemalist luuletust ja avaldab lootust, et kunagine õpilane annab ka tulevikus põhjust värsiridu paberile sirgeldada.

Auhinnakapis ruumi vähe

Ametlik osa läbi, oli Mael ja Veerpalul natuke mahti ka ajakirjanike jaoks. «Natukene pelgasin eesootavat vastuvõttu,» tunnistab Veerpalu. «Tunnen end mugavamalt metsas suusatades. Samas on vastuvõtt hea tunnustus tehtule.»

«Kindlasti võis sellist vastuvõttu oodata, kuid nii paljudest inimestest jääb ikka kustumatu positiivne mulje. Midagi paremat on raske tahta,» lisab Mae.

Kas kuldmedal auhinnakappi mahub? «Ruumi on seal vähe, kuid muid autasusid kokku lükates peaks koha leidma,» arvab Veerpalu.

Küsimusele, kui palju järgnevate päevade sisustamisel talle sõnaõigust antakse või on kõik juba korraldatud, vastab Veerpalu, et peab rohkem «ei» ütlema.

«Hooaeg pole veel läbi ja tahan MK-sarja lõpuni sõita. Keskendun taastavatele treeningutele ja sõidan päevas 20-30 kilomeetrit. Ülejäänud vaba aja pühendan abikaasale ja lastele,» lubab 35-aastane perepea.

«Andrus ei tohi korrata sama viga kui pärast Lahti MMi, kui ta vastuvõttudel käies haigestus ja hooaja lõpp nässu läks,» hoiab Angela Veerpalu mehe tegemistel silma peal.

Angela Veerpalu kadunud

«Sa oled nii ilus,» ütleb pisike punase jopega tüdrukutirts imetlevalt Jaak Maele otsa vaadates. Mae ainult muheleb ning saab tänutäheks peotäie joonistusi.

«Jaak, kas sa mind mäletad?» hõikab tumeda jopega meesterahvas ootamatult. «Ma olen Sherlock.» Noogutades siirdub Mae tuttava poole ja kuulab õnnitlused ära.

Kell 18.20, kui Veerpalu tuttuue Mercedese tagaistmele maandub ja politseieskordi saatel võiks alata sõit Otepääle, avastab keegi, et olümpiasangari kaasa on kadunud. Mõne minuti pärast on aga «kriis» likvideeritud ja luksusauto, mille mahukasse pakiruumi kõik Veerpalule kingitud lillekimbud ei tahtnud ära mahtuda, võtab suuna Lõuna-Eestisse.

Neil, kellel eile polnud mahti Veerpalu ja Maed tervitada, on võimalus seda teha järgmisel esmaspäeval, kui Vabaduse väljakul toimub edukamate olümpialaste ja nende treenerite autasustamistseremoonia.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.78