Katkestamise järel ajakirjanike piiramisrõngasse võetud Kristina Šmigun tõdes, et enesetunne on väga kehv. Foto: Toomas Huik

Kas MMi üks kindlamaid medalisoosikuid langes kardetud haiguse küüsi või oli tegu lihtsalt musta päevaga, saab selgemaks tänases teatevõistluses, kus Kristina Šmigun lubas kindlasti Eesti naiskonda aidata.

«Esmalt tuleb välja puhata ja loota, et ma pole jumala pärast mingit nakkust külge saanud,» nendib suusavahetusega sõidu kuuendal kilomeetril numbrivesti tagurpidi keeranud ning raja kõrvale astunud otepäälanna laupäeval nukralt teda hooldebokside piirdeaia taga ootavatele kärsitutele ajakirjanikele.

«Ei tea, mis minuga on,» jätkab Šmigun ja köhatab paar korda. «See pole terve inimese tunne... Tunnen nõrkust, nagu oleksin haige.»

Vaevles ka hotellitrepil

Šmigun Teami mänedžer Kristjan-Thor Vähi kuulab intervjuud ülitõsisel ilmel, olles just meenutanud, et Kristina ei jaksanud hotellitoast hommikusöögile minnes kolme trepiastetki võtta. «Kiks oli täiesti läbi,» tõdeb Vähi.

«Mul puudus söögiisu,» lisab Šmigun. Veel stardieelsel õhtul tundis viimaste aastate Eesti parim naissportlane end hästi – käis jooksmas, tegi tavapäraseid venitusharjutusi ning miski ei ennustanud halba. Esimesed nõrkushood tulid öösel.

«Ei arvanud, et peaksin kohe arsti poole pöörduma. Köha ju polnud, tundsin vaid nõrkust, aga ei uskunud, et...» räägib Šmigun ja jätab lause lõpetamata. Murtud suusataja lubab esimesel võimalusel helistada Eestis viibivale doktor Rein Jalakule, et nõu küsida.

Kõrvalt vaadates rahvasportlasele omases tempos vaevelnud Šmiguni kõrvaleastumise tagamaad huvitasid ka välisajakirjanikke samavõrd nagu pjedestaali vallutanud Julia Tšepalova, Marit Bjørgeni ja Kristin Steira võistlusjärgsed kommentaarid.

«Mis Kristinaga juhtus?», «Mida ta rääkis?», «Kas ta on haige?» kõlavad peapressikeskuses justkui kuulipildujast Norra, Soome, Šveitsi ja Itaalia lehemeeste küsimused Eesti kolleegidele.

«Ei näinud mingit mõtet end vaevata,» lasub kolmapäeval 28-aastaseks saav Šmigun. «Nii kõva tempo pandi kohe peale, et ma ei suutnud vastu pidada. Kehvas seisus olles pole sellel rajal midagi teha.»

Maaliline mägilinnake Oberstdorf kisub Šmiguni jaoks vägisi ebameeldivaks võistluspaigaks. Eestlanna põdes aastataguse MMi peaproovi eel enese teadmata püstijalu haigust ning Baieri Alpides jätkus tema hooaja teise poole allakäik.

Oberstdorf kurb paik?

«Mullu võistlesin Oberstdorfis haigena, mis pani tervisele viimase põntsu,» meenutab toona topeltjälitussõidus suure kannatamise kiuste lõpuni võistelnud ja 16. koha saanud Šmigun. «See oli jube võistlus.»

Tänavuse hooaja alguses maailmakarikasarja etappidel võimsalt esinenud Šmiguni viimane võimalus Oberstdorfis medal teenida avaneb laupäeval 30 km ühisstardiga klassikasõidus.

«Üks distants on ju veel. Lootus sureb viimasena,» tõdeb MMi avaetteastel neljanda kohaga leppinu.

Nurjumised

Nagano OM 1998 – murdis viis nädalat enne olümpiat mootorsaaniõnnetuses rangluu. Osales vaid 30 km vabatehnikadistantsil, mille sõitis hingerahu taastamiseks läbi matkajatempos üksnes jalgade jõul.

Lahti MM 2001 – läks eduka hooaja järel MMile medalisoosikuna, kuid suurvõistluse eel põetud haigus oli organismi liialt kurnanud. Laeks jäi 10 km klassikasõidu 12. koht.

Salt Lake City OM 2002 – olümpia eel läbi elatud dopingusaaga, mis lõppes tänu negatiivsele B-proovile siiski õnnelikult, kurnas vaimu ega lasknud viimast lihvi anda. Parimaks jäi seitsmes koht.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.67