Üks laguneva maja elanikke, pisike Artur, ei lase end sissevajunud esikupõrandast ega üürivõlast häirida, vaid võlub särasilmade ja rõõmsa meelega iga külalist

«Oh, meil on igasuguseid mõtteid olnud,» heldib 36-aastane Sovastinok oma köögiõhtuid meenutades. «Aga need on ju ainult unistused.»

Reaalne elu tähendab tema jaoks hoopis muud. Näiteks võlgasid kaupmehele ja sissevajunud esikupõrandat. Mahakooruvat tapeeti ja pesumasina puudumise tõttu valusaks hõõrutud käsi. Second-hand’idest ostetud viiekrooniseid rõivaid ja üheülbalist spagetimenüüd. Loetelu võiks veel kaua jätkata.

Ta elab kahekorruselises majas Koplis, mille aknaavasid on paigatud nii kilede kui vineeritükkidega ning mille remondist näib olevat möödunud sajandeid.

Neljatoaline korter on koduks perenaisele ja viiele lapsele, kellest kaks on Irina Sovastinoki aasta eest surnud venna järeltulijad - Sulfia (13), Ruslan (11), Zarina (10), Artur (1,3) ja peatselt ühe kuu vanuseks saav Aljona.

Naise vanemad lapsed, 19-aastane tütar ja 17-aastane poeg peavad kitsaste olude leevendamiseks tema õe juures elama.

Pere igakuine sissetulek on umbes 3000 krooni, millest peab jaguma kõigile - ka viimaseid päevi tiinele kassile. Üüri maksmisest on naine loobunud, sest peab 910 krooni laguneva korteri ja 710 krooni vee eest lubamatult paljuks.

«Ütlesin majavalitsusele, et ma ei maksa sellist hinda,» teatab Sovastinok vankumatult. «Siit majast ei tõsteta üürivõlglasi nagunii välja, sellised osmikud kukuvad varsti niisamuti kokku.»

Troostitust tulevikustsenaariumist hoolimata peab naine väikestviisi remondiplaane, et endal oleks kenam elada. Käsi rüppe ta lasta ei kavatse - pärast põhjas käimist saab tee ainult ülespoole suunduda.

«Varem elasin palju hullemini,» meenutab Sovastinok. «Kaotasin töö, toitu ei jätkunud ja käisin seda prügikastidest otsimas. Nutsin tihti ja müüsin asju. Aga siis mõtlesin - ei, peab pingutama! Kui mitte enda, siis laste pärast. Raske oli, aga õppisin end kuidagi majandama ning sain järje peale.»

Paljusid inimesi ta teab, kes samamoodi põhjas käinutena trepist üles sammuvad? Naine mõtleb terve igaviku. Ma ei tea peale enda rohkem kedagi, tunnistab ta siis kahetsedes.

Tema kõrvaltrepikojas elab teine pere umbes samasugustes troostitutes tingimustes - veel hiljuti tuli köögis vihmavarjuga ringi käia ning voolujuhtmed on mitmeid kordi tuleohuga ähvardanud.

Ahjud ei tööta ning kui elektriradiaatorid pole sisse lülitatud, on toas umbes sama temperatuur mis õues. Sestap on lapsed sageli nohus-köhas ning peavad koolist tõbistena puuduma.

«Täna sain üüritsheki, 940 krooni,» muigab perenaine, 30-aastane Regina Murasheva, kes jagab korterit koos 9-aastase poja Edgari, 8-aastase tütre Karina, pimeda ema Liisi, kass Bandiidi ja kahe koeraga. Kui toetused ja pensionid kokku arvutada, on pere igakuine sissetulek pisut alla 4000 krooni.

«Üüri natuke ikka maksame, aga 18 000 krooni oleme võlgu,» nendib Liis Murasheva. «Me pole kuskilt raha juurde palunud, elame kuidagi ikka ära ja isegi naerame! Kui raha pole, viib Regina mõne ehte pandimajja, kui raha on, toob jälle välja. Mu teisel tütrel on neli last, mõnikord laename temalt.»

Regina Murasheva tööl ei käi, sest pime ema vajab pidevat hooldust. Silmanägemise kaotas eakas naine aga pärast seda, kui ta abikaasa end seitse aastat tagasi üles poos ja poeg varsti pärast seda surnuks sõideti.

«Toitu ostan turult, saab odavamalt,» kirjeldab Regina Murasheva. «Laste kooliasjadele kulub palju raha - eriti hull on siis, kui õpetaja käsib järgmiseks päevaks mingi asja kaasa võtta, aga mul pole parasjagu raha, et seda osta.»

Tema majanaabri Irina Sovastinoki vanemad lapsed otsivad aga tulutult tööd. Tahavad mind aidata, põhjendab naine ja tunneb sääraste laste üle uhkust.

Tuttavadki imestavad, et mis imelapsed sel Irinal küll on - ei taha õues hulkuda, ainult istuksid toas, loeksid või joonistaksid. Välja arvatud pisike Artur, kes ei püsi hetkegi paigal ning hullutab suurte särasilmadega kõiki külalisi.

Mida teeks Sovastinok, kui ta võidaks loteriil miljoni?

«Miljoni, oih, seda ei võida ju keegi,» ehmatab naine tõemeeli. «Aga kui mõned tuhanded võidaks, ostaks lastele jalanõusid ja riideid. Ehk mõned uued nõud kööki ka.»

Mõtleb siis natuke ja lisab murelikult: «Aga me ju ei mängi lotot.»

Veerand peredest elab vaesuses

• Eestis kasutatakse absoluutse vaesuspiiri mõistet, mille arvestamisel lähtutakse toidukorvi maksumusest, eluasemekulutustest ning hädavajalikest rõiva-, haridus- ja transpordikulutustest. 2002. aastal oli vaesuspiiriks 1593 krooni leibkonna liikme kohta, süvavaesuses elavaiks loeti 1257-kroonise sissetulekuga inimesi.

• 2002. aastal elas allpool vaesuspiiri ligikaudu veerand Eesti peredest, kellest süvavaesuses elas 15 protsenti. Toimetulekuraskustes perede arv on viimaste aastatega vähenenud, näiteks 1997. aastal elas allpool vaesuspiiri tervelt 37 protsenti.

• Puuduse leevendamiseks saavad nad riigilt toimetulekutoetust, mis on alates 1997. aastast olnud pärast eluasemekulude mahaarvamist 500 krooni esimese ning 400 krooni iga järgneva pereliikme kohta.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.59