Edukad majandusriigid on oma majandusstatistika ümber korraldanud ja eraldanud sellest sektori, mille üldnimetuseks on olenevalt riikidest kas creative industries, eesti keeles ehk loovtööstus (Inglismaa, Austraalia, Uus-Meremaa, Singapur) või siis cultural industries ehk kultuuritööstus (Soome, Saksamaa, Hispaania, Jaapan, Hiina, Lõuna-Korea). Uue majandussektori defineerimisel on pragmaatilised majanduspoliitilised eesmärgid. Ilmselt on otstarbekas luua seiresüsteem kultuuri- ja majandusnähtusele, mis peegeldab põhimõttelisi muutusi turul.

Loovtööstuse kasvu kiirus ja tööhõive kasv väärivad tähelepanu nii majanduslikust kui ka sotsiaalsest vaatenurgast. London on hea näide muutustest turul. Loovtööstus on kogumahult suurem kui kõik teised tööstusharud kokku. Aastane kasv vähemalt 8,5%.

Ainult äriteenused on mahult suurem sektor. Loovtööstus on Londoni tööhõives kolmas ja tööhõive kasvu kiiruselt teine valdkond. Tööhõive kasvu kiirus loovtööstuses on teisel kohal ka Euroopa Liidus. Kui tuua valikuliselt esile loovtööstuse osakaal erinevate maade SKTs aastatel 2000-2001, siis Suurbritannias oli see 7,9%, Uus-Meremaal 3,1%, USAs 7,75%.

Kuidas defineerida loovtööstust? Loovtööstus on tööstus, mille sisendiks või lähtealuseks on individuaalne loovus, oskused ja anne ning väljundiks tooted ja teenused, mis on määratletavad brändina, identiteeti ja erinevust loovana. (Suurbritannia).

Märksõnadeks on disain ja selle võime luua lisaväärtust erinevuse ja identiteedimehhanismide kaudu. Müüakse elustiili. Nike ja Coca-Cola tootmine on sisseostetud, nad ei juhi tootmist, nad juhivad lugusid, narratiive. Nende keel ei ole analüütiline, vaid intuitiivne ja esteetiline. See on muinasjutuvestja, kunstniku keel, mis müüb. Meelelahutustööstuse käive ületab juba ammu maavarade töötlemisega tegeleva tööstuse käibe ja selle tooraineks on mitte midagi maksev inimlik kirg. Loovtööstus on suurelt osalt tähenduste ja sümbolite tööstus ning see on kasvav trend.

Britid käsitlevad loovtööstust üheteistkümne valdkonnana: reklaam; arhitektuur; kunsti- ja antiigikaubandus; arvutimängud, tarkvara ja elektrooniline kirjastamine; käsitöö; disain; moedisain; muusika, visuaalsed ja etenduskunstid; kirjastamine; raadio ja tele; foto, video ja film.

Suurbritannias sekundeerivad loovtööstuse majanduslikule statistikale rajatud uurimustele ka regulaarsed kultuuripoliitika-alased uurimused, kus jälgitakse kogu kultuuri seisundit valdkondade kaupa.

Kogu kultuur on seega kaardistatud nii majanduslikust kui ka kultuuripoliitilisest aspektist ning see annab kultuuri toetussüsteemidele ja kultuurialase hariduse rahastamisele mingi ratsionaalse aluse. Erinevalt Eestist, kus peamiseks liikumapanevaks jõuks on siiani lobitöö. Meil on seni põhjalikumalt uuritud vaid disaini valdkonda. Alustatud on arhitektuuriga.

Kaardistada tuleks kogu loovtööstuse potentsiaal Eestis ja Briti Nõukogu on valmis siin meile abi pakkuma. Taanlased on teinud uurimuse Eesti disaini seisundist ja potentsiaalist ning selle võib lühidalt kokku võtta nii: nagu Põhjamaades, on disainil ka Eesti majanduse jaoks suur potentsiaal; disainiga seotud majanduse käive on siin praegu ligi miljard krooni ja hea disain võimaldaks rohkemat. Disainiharidust nähakse muudatuste läbiviimisel võtmetegurina ja vastava sihtgrupina kunstiakadeemiat.

Keegi ei kahtle, et Soome ja Skandinaavia maad on disainimaad, kelle rahvusvaheline tuntus ja imago on rajatud peamiselt disainile ja arhitektuurile. Soomes õpib disaini rakenduskõrgkoolides 4900 ja ülikoolides 2500 disainiüliõpilast. Kunstiakadeemias õpib täisajaga 766 üliõpilast, neist 380 disaini. Rahvaarvuga võrreldes on ülikoolitasemel disainiüliõpilaste vahe Soomes ja Eestis ligi seitsmekordne!

Taanlaste uurimistöös tehtud ettepanekute alusel on majandus- ja kommunikatsiooniministeerium asunud välja töötama Eesti disainipoliitikat. Visiooniks on Eesti kui disainimaa. Jääb üle loota, et nad mõnikord ka haridusministeeriumi inimestega kohtuvad.

Süvenedes üksnes loovtööstusse ja vastavasse kultuuripoliitikasse, nähes, et haridus selles valdkonnas nõuab vältimatult ülikoolidevahelist koostööd, saab üks asi küll päris selgeks. Meie kõrgharidussüsteem on võimetu reageerima muutustele, see on pärit industriaalühiskonnast, kus olid selged vahed teaduse, ettevõtluse ja humanitaaria vahel ning neid piire valvatakse finantseerimissüsteemi kaudu siiani kiivalt.

Finantseerimissüsteem tuleb muuta ülikoolide koostööd soodustavaks ja selleks tuleks asendada üliõpilasele kui tootele, s.o pearahale orienteeritud süsteem kompetentsile, akadeemilisele keskkonnale ja arendusele suunatud baas- ja tulemusfinantseerimissüsteemiga.

Praegune, ülikoole kodusõtta (Jaak Aaviksoo) saatev süsteem on ju silmamoondamine, millega lollitatakse nii avalikkust, koolitustellimuse komisjoni auväärseid liikmeid kui ka ülikoole.

Te

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5