Ja lõpuks on palk väike ju enamikul, selles osas pole pedagoogid erandiks. Ning ikkagi streigiti - kuigi alles kuus aastat pärast eelmist tööseisakut oli möödunud aasta detsembri ülesastumine jõuline samm. Aeg sai küpseks, sest lisaks õpetamisele peavad nii kool kui õpetaja järjest rohkem lahendama ühiskonnast paratamatult kooli kanduvaid mureküsimusi.

Samas pole enamik õpetajaid selleks piisavalt ette valmistatud. Ilmneb vastuolu õpetajale esitatavate ootuste ja nõudmiste ning tema teadmiste, oskuste ja võimaluste vahel neid tulemuslikult käsitleda. Tekkinud sundseisule tähelepanu osutamiseks korraldati streik - raske uskuda, et viimane.

Samal teemal: Õpetaja ootused

Erinevad väärtused

Riiklik eksami- ja kvalifikatsioonikeskus viis 2003. a kevadel läbi küsitluse (ankeedi koostasid M. Pandis, E. Kul-derknup ning allakirjutanu), mis haaras 2113 kuuenda klassi õpilast üle Eesti, neist 34% olid mitte-eestlased. Mõtlema pani eestlaste võrdlus mitte-eestlastega. Selgus näiteks, et:

• 55% eestlastele meeldib õppida; mitte-eestlaste seas oli vastav näitaja 75%;

• 64% eestlastele meeldib koolis käia; mitte-eestlaste seas oli vastav näitaja 82%;

• 8% eestlastest kasutab iga päev teatmeteoseid; mitte-eestlaste seas oli vastav näitaja 22%;

• 26% eestlastest loeb iga päev koomikseid; mitte-eestlaste seas oli vastav näitaja 12%;

• 13% eestlastest loeb iga päev kohustuslikku kirjandust; mitte-eestlaste seas oli vastav näitaja 38%.

Seega ollakse vene õppekeelega koolides akadeemiliste teadmiste omandamisele enam orienteeritud kui eesti õppekeelega koolides. Võib oletada (mida kinnitavad ka varasemad uuringud), et haridus on mitte-eestlasele oluline (kui mitte ainus) päästerõngas end siinses ühiskonnas tõestada. Igati tunnustust vääriv hoiak. Ainult kas eestlased suudavad sammu pidada?

Õpetajad, kes töötavad nii eesti kui vene õppekeelega koolides, kiidavad mitte-eestlaste distsiplineeritust. Viimaste seas on õpetaja veel autoriteet - ja ilmselt ka nende kodudes, kuna vanemate hoiakud kanduvad kooli.

Ankeedi vastustest ilmnes ka järgmist: kui lapse lugemuse ja poolelioleva raamatu vastu tunneb iga päev huvi 4% eestlastest vanemaid, siis mitte-eestlaste seas oli vastav näitaja 21%.

Vastustest küsimusele «kas veedad meelsamini aega koos sõprade või oma perega» selgus, et 51% 6. klassis õppivatest eestlastest eelistab sõprade seltsi; mitte-eestlaste seas oli vastav näitaja 33%. Ja sellest kodus veedetud ajastki istub suur osa eestlasi kas teleri või arvuti ees.

Pole vist juhus, et õpetajate streigi initsiaatoriteks olid eestlased. Võrdsete palgatingimuste juures ei protesti see, kelle tööd mingilgi määral väärtustatakse ja kes ei pea tunnist tundi tõestama, et õpetajagi on tegelikult inimene.

Tundub, et madal palk oli streikijatele pigem ettekääne appikarjeks - tegelikult häirib pedagoogi ka positsioon (täpsemalt selle puudumine) ühiskonnas ning kodukasvatuse korvamisest johtuv ülekoormus. Raha abil arvatakse neid haavu parandada võivat. Ometi ei tule pealesunnitud rollide täitmisest head nahka - õpetaja põleb lihtsalt läbi.

Sellele tulemusele jõudis ka TPÜ magistrant Margarita Kuusmaa, kes võrdles õpetajate tööstiile eesti ja vene õppekeelega koolides. Saades ülesandeks vabalt kirjutada oma lemmikõpetajast, on vene õppekeelega õpilased nimetanud otseselt õpetamisprotsessis avalduvaid omadusi, tulemata selle pealegi, et kirjutada õpetajast kui inimesest.

Eestlaste suhtumine

Eestlased seevastu seavad õpetajale hoopis suuremaid nõudmisi: näiteks peavad nad olulisemaks pedagoogi head välimust - eriti stiilitaju, kaasaegsust, noortepärasust, samuti mitmekülgsust ning isegi reisimist.

Kui eestlaste arvates teeb tunni meeldivaks õpetaja, kes võtab oma tööd vabalt, siis vene õppekeelega eakaaslased hindavad pedagoogi, kes peab programmist kinni, st täidab õppekava nõudeid.

Vabalt võtmise all peetakse silmas mitteakadeemilist sundimatut õhkkonda, kus omal kohal huumor, põnevad näited ja kommentaarid, huvitav lisamaterjal, mängud, leebe hindamine, vähesed kodused ülesanded jms.

Lisaks ootavad eestlased, et pedagoog oleks pigem nende sõber kui õpetaja. Tänu laste suuremale õpihuvile saab pedagoog vene õppekeelega koolis end hõlpsamalt kehtestada, sest klassi silmis autoriteet on ta juba niigi, ning õpetajat ka usaldatakse seal rohkem.

Suured nõudmised

Eesti õppekeelega koolis ilmnenud kõrgendatud nõudmised õpetaja välimuse ja vabama käitumise suhtes on riikliku õppekava kontekstis kõrvalise tähtsusega, mistõttu pedagoog võib sattuda segadusse. Suutmata olukorda muul moel kontrollida, kehtestatakse end võimu kuritarvituste kaudu.

Näiteks pole vene õppekeelega kooli õpilased (erinevalt eestlastest) Kuusmaa uuringus kordagi kirjeldanud juhtumeid, mida võiks pidada kiusamiseks, huvi puudumiseks õpilaste vastu, didaktikareeglite eiramiseks, ähvardamiseks, ahistamiseks, kahtlustamiseks-süüdistamiseks, väheseks tolerantsuseks, mittetunnustamiseks, ebaselgeteks nõudmisteks, etteteatamata kontrolltööks, suutmatuseks distsipliini tagada.

Seevastu eesti õppekeelega kooli 7.-12. klasside õpilased on probleemiks pidanud nii kõike eelnevat kui hinnetega karistamist, kiusamist, mõnitamist, alandamist ja empaatia puudumist.

Tekib suletud ring: avalikkuse ette jõuavad lood halbadest õpetajatest, pedagoogi prestiiž üha langeb, oma uusi pingeid elatakse järjekordselt välja klassis. Õpilaste enesehinnang sellest kõigest ilmselt ei võida.

Läbipõlenud õpetaja tekitab täiendavaid probleeme, mida omakorda peaks leevendama kodu. Kuna paljud vanemad ei tule omagi muredega toime, hakkavad probleemid kuhjuma, kuni olukord väljub kontrolli alt (laps ei käi koolis, hulgub, varastab, hakkab narkomaaniks jms).

Nende teemadega tegeleb juba järgmine institutsioon, mis ühiskonnale läheb oluliselt kallimaks kui preventsioon (näiteks õpetajate palgatõus).

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.66