| Mis suhe teil Tuuri teostega on? Olete kõik läbi lugenud? Eesti keeles ilmunud küll. Soome keeles pole kahjuks midagi lugenud, näiteks tema paljusid näidendeid. Põnev oleks lugeda, sest mulle tundub, et tema tekstid on suhteliselt teatripärased – dialoog nagu olekski teatrile kirjutatud, lugedes pole raske ette kujutada, kuidas seda laval teha võiks. Dialoogid on täpsed ja karakterit avavad. Samas jäetakse nendes ka palju ütlemata ja seal on hästi näha seda teist plaani, mis on hea näidendi puhul elementaarne.Antti Tuurist on räägitud kui ängi kujutajast. Äng tundub Eestis üldse viimasel ajal populaarne olevat, kui vaadata näiteks filmi «Sügisball» edu. Võib muidugi rääkida, et see on äng. Minule ei ütle see sõna Tuuriga seoses midagi. «Sügisball» oli ka minu jaoks üsna komöödia. Tegelaste jaoks oli muidugi ängistav seal situatsioonis olla, aga kui seda pilti laiemalt vaadata, siis ilmselt Õunpuu ikka sisimas ei tahtnud teha ängi ängi pärast. Lugu peab vaatajat liigutama, aga ei peaks vist ängistama, sest siis ma küll ei viitsiks vaadata. Ma tahaks kaasa elada ja naerda ning poetada mõne liigutuspisara. Tuuri puhul võib seda ka ängina võtta, aga see pole vist päris see, mida mina mõtlesin. Kuidas Tuuri teile mõjub? Mis oleks märksõnad? Tuuri räägib tuhandest asjast, aga üks on kindlasti oluline – kohal olemise raskus siin ja praegu. Ka «Jõgi voolab läbi linna» peategelane on algusest lõpuni laval, aga selline tunne on, et ta tegeleb kõigi muude asjadega kui ta konkreetses stseenis tegelema peaks. Et ta on juba mõtetega kuskil mujal. Küsimus ongi, kui palju inimene julgeb endalt küsida, et miks ma seda teen, miks ma seda tööd teen, kui see mulle absoluutselt korda ei lähe? Sinna juurde tulebki see kohalolemine – ma olen siin, aga mind tegelikult ei ole. Julgeda küsida endalt, kas see on see, mis mind õnnelikuks teeb? Ja kas on võimalus korraks peatuda ja öelda, et aitab küll. Aga ma ei mõista neid tegelasi hukka ega püüa midagi õpetada. Musta huumorit ka saab? Kas nüüd musta, aga vähe kummalist, millest kõik ei pruugi aru saada. Aga loodan, et tükk on ka mõtlemapanev ja kurb. Aga peaks olema naljakas ka, sest kui ei ole naljakas, siis ei saa hiljem olla kurb ja vastupidi. Juba lapsena Kehras elades kuulasite te soome musa ja vaatasite Soome telekat. Mis sinnapoole kiskus? Ma tea absoluutselt, võib-olla olin eelmises elus soomlane. Kõrvaltvaatajale võib minu soome muusika armastus muidugi tunduda perversne. Aga «Jõgi voolab läbi linna» lavastuses on ka kaht mu suurt lemmikut kasutatud – «Leevi and the Leavings» ja Juice Leskinen. Eestlased ja soomlased on suhteliselt sarnased. Kas see on see, mis võlub? Kindlasti. Aga niipalju kui nad on sarnased, on nad ka erinevad. Soome on piisavalt võõras, et olla huvitav, ja piisavalt oma, et ära tunda. Mis võõras on? Nad on palju suurem rahvas ja neil on seetõttu võimalus olla labane ja seejuures stiilne. Näiteks Uuno Turhapuro filmid või soome sketšid tunduvad mingi nurga alt vaadates ikka väga halvad. Eestis on kindlasti palju inimesi, kes häbeneks oma silmad maha, kui midagi säärast näeks. See ongi eestlaste ja soomlaste erinevus, et kuna neil on hing suurem, siis nad võivad lubada olla labased. Aga eestlastel on nii häbi kohe, labasuse hirm on nii suur. Me peame nii alalhoidlikud ja toredad olema, ei tohi libastuda. Et eestlane mõtleb, enne kui läheb Soome laevale karaoket laulma? Jah. Eestlane läheb muidugi ka täis peaga sinna karaoket laulma ja joob endal ka Soomes nina täis, aga kuna me olema nii väikesed, siis see ei paista lihtsalt silma, on
hea laiata. Ja pärast on hea öelda, et ma ei ole midagi teinud. Eestlastel on muidugi palju neid omadusi, mida soomlastel pole, näiteks peen iroonia. See on hea ja naljakas ja aitab elus olla. See ei tähenda nüüd, et ühed oleks paremad kui teised, see on lihtsalt erinevus. Kuidas soome huumor erineb eesti omast? Eestlane on irooniline, aga soomlane läheb otse peale. Seal all on tegelikult see mõte, teine plaan, aga soomlased varjavad seda sellise lahtise ja veidi robustse huumoriga. Labane tundub ta siis, kui sa seda seal all ei näe. Soome sketšide taga on ju ka midagi kurba, midagi eksistentsialistlikku. Seal ongi võib-olla see äng. Nii et jõuame ängini välja? Kui ma jah pikemalt mõtlen, siis «äng» on täitsa OK sõna. Hakkab mulle meeldima, kui temaga sõbraks saad. «Jõgi voolab läbi linna» esietendub Draamateatris 23. detsembril. |
