Sellest äratundmisest sündivat õnneimpulssi ei tumesta akadeemiku sõnul ei tema 62 eluaastat, eneseirooniliselt mainitud s-tähega haigus, et ta suitsetab nagu korsten, et tulevikuillusioone jääb üha vähemaks, et teadlaste käsi ei käi Eestis kuigi hästi, et Eestis on liiga palju vaeseid ja nad on liiga vaesed, ja liiga vähe rikkaid, kes on jällegi liiga rikkad, et monopolid Eestis muutuvad üha ülbemaks, et on mõndagi sarnast Nõukogude Liidu ja Euroopa Liidu vahel jne jne.

Ükski neist puudustest ei saa võtta eksistentsiaalset õnnetunnet, mida Arvo Krikmann iga päev kogeb, ja on valmis ka iga päev kellele tahes seda tunnistama.

Lugesin liigutusega kolleegi avaldust. On minulgi hetki, kus oled valmis hõiskama, et kõigest hoolimata – just «hoolimata» rõhutab Krikmanngi – on Eesti tänane seisund ja meie ise selles silmitsi õnnega.

Tahaks tõesti hüüda, et see on parim paik siin maailmas, pööraselt ilus maastike, inimeste ja keele poolest, ja mis kõik veel. Tahaks lakkamatult kinnitada oma isamaa-armastust, tänada saatust, kes selle ajaloos täiesti ainulaadse võimaluse meile kinkinud.

Sest võrreldes Eestit enne ja pärast sõda, enne iseseisvuse taastamist ja nüüd, peame tunnistama, et elame praegu otsekui orkaani silmas: kõik ümbritsevad pinged, sõjad, häda ja viletsus ulatub meieni virvendusena või tormina veeklaasis.

Ent sellel «silmini õnnelik» (nii ütleb enda kohta Arvo Krikmann) tundel on siiski kaks sama olulist piirajat. Esiteks hirm, et see möödub nagu unenägu, mida arvad olevat tõelise, sest nägid seda enne ärkamist. Hirm, et see tunne nüristab ajaloolist ja ruumilist võrdlemisvõimet, et mängime maha elu malemängus saavutatud initsiatiivi…

Jah, see hirm tumestab rohkem kui igapäevased häirivused. Veelgi täpsemalt: just need igapäevased häirivused (joomine, moraalitus, korruptsioon, poliitiline arrogants) võivad kuhjuda õnnetunnet hävitavaks üheksandaks laineks.

Teine õnneteadvust tumestav tegur seisneb selle poliitilise võitluse vankri ette kaaperdamise hirmus. «Mis te hädaldate, kui kõik on ju kõige paremas korras,» võidakse öelda. Ja siis oled oma õnnetundega kraavis. Sõnatult ja silmini.