Õigusemõistmise ees pole eksdiktaatorid võrdsed
(7)
20.12.2003 11:27
Mart Linnart, Raadio Vaba Euroopa
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Videot Saddam Husseinist pärast arreteerimist näidati televisioonis üle
kogu maailma. Üsna tõenäoliselt vaatasid seda oma kodus ka Augusto
Pinochet, Jean-Claude Duvalier ja paljud teised verised eksdiktaatorid,
keda Saddami saatus pole tabanud. Endiste diktaatorite kohtlemisel
meenutab rahvusvaheline õigus pigem õnnemängu.
Iraagi ekspresident Saddam Husseini vahistamine tõstis taas tähelepanu
alla tõsiasja, et rahvusvaheline õigusemõistmine ei kohtle kaugeltki
kõiki diktaatoreid võrdsel alusel.
USA vägede poolt pärast pikaajalist jahti kinni peetud Saddam astub
tõenäoliselt rahvusvahelise kohtu ette ja teda ootab pikaajaline
vangistus või koguni surmanuhtlus. Tundmata kaasa Saddamile võib siiski
küsida, mille poolest erineb tema juhtum näiteks Idi Amini omast.
Ka endine Uganda diktaator oli ju vastutav tuhandete inimeste tapmise
ja teiste metsikuste eest, mis tema võimu all 1970-ndatel aastatel
toime pandi. Ometi võis tema oma elupäevad lõpuni elada mõnusas
eksiilis Saudi Araabias.
Või võtame endise Haiti valitseja Jean-Claude Duvalier`i, kes elab
rahulikult Pariisis. Endine Tšiili diktaator Augusto Pinochet elab,
vaatamata korduvatele katsetele teda kohtu alla anda oma kodumaal, kus
ta on tunnistatud tervislikel põhjustel võimetuks kohtu ette astuma.
Innsbrucki Ülikooli professor Hans Koechler ütleb, et rahvusvahelises
õiguses peaksid olema paika pandud normid, kuidas niisuguste
valitsejatega ümber käia, kuid kahjuks neid ei ole.
Ta tunnistab, et eksdiktaatorite saatus sõltub pigem poliitilistest jõujoontest kui õigusest ja nende kuritegude raskusastmest.
“Põhilised alused ei ole õiguslikud, vaid need tulenevad alati
riiklikest huvidest ja välispoliitilistest kaalutlustest. See on
reaalsus niikaua, kui meil on riikide suveräänsusele põhinev
rahvusvaheline õigussüsteem,” selgitas Koechler.
Mõned vaatlejad on siiski optimistlikumad ja usuvad, et tulevikus
verised diktaatorid enam nii kergesti ei pääse.
Inimõigusorganisatsiooni Human Rights Watch esindaja Reed Brody ütleb,
et rahvusvahelises suhtumises veristesse diktaatoritesse on juba
toimumas muutus.
“On toimunud terve hulk muutusi selles osas, kuidas maailm suhtub
metsikuste korraldajatesse. Varem oli meil kombeks öelda, et, kui tapad
ühe inimese, lähed vangi. Kui tapad 10 inimest, satud hullumajja. Kui
tapad aga 10.000 inimest, kutsutakse sind rahukonverentsile,”
ironiseeris Brody.
Brody sõnul peegeldus suhtumise muutus eelkõige Ruanda ja Jugoslaavia
1990-ndate aastate genotsiidijuhtumite käsitlemises, aga ka Pinocheti
vahistamises Londonis 1998.a. Tõsi küll, Pinochet hiljem vabastati.
“Ma arvan, et Ruanda ja Jugoslaavia genotsiidid kujunesid
katalüsaatoriks. Külma sõja lõpp tähendas, et ÜRO Julgeolekunõukogus ei
olnud sellistes küsimustes enam ummikseisu. Hakati looma tribunale.
Tšiili kindrali Augusto Pinocheti arreteerimine Londonis Hispaania
taotlusel oli tõeline äratus mitte ainult diktaatoritele, vaid ka
ohvritele,” rääkis Brody.
Analüütikud usuvad, et ÜRO uus Rahvusvaheline Kriminaalkohus võiks
saada organiks, mis hakkab tegelema eksdiktaatoritega objektiivsemalt
ja ühtsetele standarditele toetudes.
Samas on sellegi kohtu tegevus vähemalt esialgu piiratud USA vastuseisu
tõttu, mis näeb selles ohtu oma suveräänsusele. Pealegi kuuluvad selle
kohtu kompetentsi vaid kuriteod, mis on sooritatud pärast 1. juulit
2002.
|
Tee koduleheks
