Lennujaama oli mehi tervitama tulnud mõnikümmend sõpra-tuttavat ja perekonnaliiget. Esimestena oligi kallistamisõigus perekonnaliikmetel, valamata ei jäänud ka sugulaste rõõmupisarad.

«Emotsioone on praegu väga raske kirjeldada,» tunnistas Salumäe kümnetunnise lennusõidu järel. «Väsimus on peal, aga sõpru-tuttavaid on alati tore näha.»

Meeskonnakaaslase arvamust jagas ka Püvi. «Pärast finišit oli suhteliselt tühi tunne, olime nii vaimselt kui ka füüsiliselt väsinud,» avaldas ta. «Võidurõõmgi pole kohale jõudnud, ilmselt tuleb see alles mõne aja pärast.»

Kõva proovilepanek

Läbitud katsumusest rääkimine paneb Salumäe natuke ohkama. «Ratast natuke aega enam näha ei taha,» naeris ta.

«Võistlus oli oluliselt hullem kui arvasin.» Püvi lisas, et seda distantsi enam soovida ei proovi, küll aga on plaanis järgmisel aastal midagi uut ette võtta.

Sellegipoolest soovitavad mõlemad ekstreemse marsruudi läbinud eestlased ka teistel järgmine aasta õnne proovima minna. «Ralli oli kõva vaimu ja füüsise proovilepanek,» arvas Püvi. «Selleks peab hoolega ette valmistama. Üksi on kindlasti väga raske sõita, kahekesi saab kas või teineteist motiveerida.»

Salumäe rahustas, et kui maailmakuulsal mootorsõidukitele mõeldud kõrberallil hukkub igal aastal vähemalt üks inimene, siis ratastel sõitmine eluohtlik pole. «Kui just ise kuidagi õnnetult ei kuku, siis pole midagi hullu,» kinnitas ta. «Ja näiteks liiklus on Aafrikas oluliselt turvalisem kui Eestis.»

Tema sõnul saabki kahe ralli võrdluses tuua välja vaid ühise algus- ja lõpp-punkti, kõik muu on aga sootuks erinev. «Võtame kas või sõidu kestuse – meie sõitsime kaks ja pool kuud, teine ralli läbitakse vist kolme nädalaga.»

7296 kilomeetrit läbinud Salumäe tunnistas, et algselt plaaniti ralli lihtsalt läbi sõita, kuid umbes siis, kui Hispaania oli peaaegu läbitud, hakkasid eesmärgid üha kasvama. «Lõpuks sõitsime vaid ühe mõttega – tahtsime võita,» sõnas ta.

Hea rattavalik

Mõlemad ekstremistid uskusid, et eduks võis tõuke anda ka nende sõiduvahendi valik – kui nemad sõitsid maastikujalgratastega, siis konkurendid kasutasid maanteejalgrattaid.

«Tegelikult oli puhtalt meie trass vaid umbes üks protsent tervest marsruudist,» selgitas Salumäe. «Õnneks oli see lõpudistantsidel ja meie vahe lähimate konkurentidega üha kasvas – alguses kaotati vaid minutites, lõpuks juba tundides.»

«Meie vahetasime ratastel kumme ja rõhusime off-road’i peale, saime niimoodi tugeva eelise,» lisas Püvi.

Koomilise seigana tõid mehed välja temperatuurikõikumiste mõjud. «Kui olime sõitnud 40–45 soojakraadiga, tundus 30 kraadi juba külmana,» muigas Salumäe.

«Nii soojaga on päris karm sõita – muudkui jood ja jood, aga janu ei kao,» meenutas
Püvi.