Näiteks modernismieelses Euroopas usuti, et naine, kes enne abielu seksuaalelu elas, võib oma armukese jäetud «jälge» endas kanda ja tema hilisemast abielust sündinud laps võib olla hoopis kunagise armukese, mitte abikaasa moodi. Selle uskumuse eesmärk oli põhjendada naiste neitsilikkuse nõuet.

Rahvalikud arusaamad pärilikkusest on üks eriti võimas kultuuriline relv, mis ei ole eelmodernsetes ühiskondades midagi erilist. Isegi tänapäeva teadusel on oma ideoloogilised arusaamad pärilikkusest.

Neid on tihti raske lahutada keerulistest andmetest ja kõrgtehnoloogiast, mida me usume andvat objektiivseid ja väärtushinnanguteta teadmisi loodusest.

Erinevused ja sarnasused

Kui räägitakse inimese päritolust, on üldteada fakt, et inimese DNA järjestus on peaaegu 99 protsenti identne šimpansi omaga.

Seepärast võib sageli kuulda väidet, et me polegi «midagi muud kui šimpansid» ja seepärast määratud olema näiteks agressiivsed vms, mida parajasti ahvidega seostatakse. Või väidetakse hoopis, et ahvidelegi peaksid sarnasuse tõttu meiega laienema inimõigused.

Sotsiaalsed tähendused on segatud kõikvõimalike uskumustega pärilikkusest.

Tegelikult on arusaam sellest, et inimene ja šimpans ongi peaaegu ühesugused, kahe kultuurilise fakti tulemus: esiteks, kui hästi me tunneme šimpansi kehaehitust, ja teiseks, mida me teame DNAst üldiselt.

Lõppeks, kui šimpans oli 18. sajandil ise uus ja huvitav loomaliik, arvasid tolleaegsed teadlased, et see ahv on uskumatult inimese sarnane – isegi nii sarnane, et šimpans klassifitseeriti enamasti üheks inimese alaliigiks.

Poolikud teadmised

Pärast aastasadadepikkust ahvide uurimist tunneme iga pisimatki erinevust nende ja meie liigi vahel. Molekulaarbioloogia areng lõi uued võimalused inimese ja šimpansi võrdluseks – alustades 1960ndate aastate valkude analüüsist kuni 1980-90ndate DNA järjestuse võrdlemiseni välja.

Selliste lineaarsete biopolümeeride nagu valkude ja DNA järjestustest saadav info võimaldab seletada evolutsiooni lihtsalt ja süsteemselt.

Kui võrdleme inimese ja šimpansi geneetilist materjali, leiame tõepoolest, et peaaegu 99 juhul 100st on võrreldavad lõigud sarnased. Aga see meetod jätab kõrvale palju teadmisi, mida on genoomi evolutsiooni kohta viimase veerandsajandi jooksul õpitud.

Geneetilise materjali muutumine on palju keerulisem, kui mõni aeg tagasi arvati.

Geneetilise materjali aluseks olevate nukleotiidide kustumised (deletsioonid), kordumised (duplikatsioonid ) ning ümberpaiknemised tekitavad ka lähedalt seotud genoomides suuri erinevusi.

Seega, kui mõõta nukleotiidide sarnasust inimese ja šimpansi vastavates genoomi osades, on see tõesti 98-99 protsenti, aga see number ei näita täpselt, kui suured on inimese ja šimpansi genoomid ega seda, millised on nende struktuurierinevused.

Sageli piisab vaid mõnenukleotiidilistest erinevustest või mõne genoomi piirkonna ümberpaiknemisest, et muuta organismi arengut tundmatuseni

DNA järjestus on ühedimensiooniline suurus, mida on palju kergem omasugustega võrrelda kui neljadimensioonilist keha ennast.

Geenid, mis viivad inimese ja šimpansi reieluu tekkimiseni, võivad olla küll 98-99% identsed, aga sellest ei ole võimalik järeldada, kas luud ise on rohkem või vähem sarnased.

Austrid ja ahvid

DNA võrdluse kõige salakavalam aspekt on ilmselt selle igasuguse bioloogilise konteksti puudumine. 1-2-protsendiline erinevus inimese ja ahvi DNA vahel ei pruugigi olla nii väike, kui võrrelda ahvi ja inimese keha teiste organismide omaga.

Võrreldes näiteks austri kehaga on šimpansid ja inimesed vähemalt 99% ühesugused – luu luu vastu, lihas lihase vastu, närv närvi vastu, organ organi vastu jne.

Seega ei tasukski imestada inimese ja ahvi DNA järjestuse sarnasuse üle, kui vaadelda meie kehade uskumatut sarnasust looduse liigirikkuse üldisel foonil.

Porgandid ja inimesed

Bioloogilise konteksti arvestamine selgitab nii mõndagi ka sarnasuse skaala madalamas otsas, sest teiseks nähtuseks, mis võib esmapilgul tekitada arusaama, et erinevate organismide geneetiline materjal võib olla väga sarnane, on erinevate keemiliste ühendite (antud juhul siis nukleotiidide) arv, millest genoom koosneb.

Näiteks kaks juhuslikult moodustatud DNA järjestust on niikuinii 25 protsenti identsed, sest et DNA järjestusel on ainult neli võimalikku lämmastikalust.

Kõigil hulkrakulistel eluvormidel, mis eeldatavalt on arenenud ühest ühisest eellasest, peab lihtsalt seepärast DNA järjestus olema üle veerandi identne.

Sellest hoolimata aga ei näita erinevate organismide DNA järjestuse sarnasus, et nad ka tegelikult – füsioloogiliselt või evolutsiooniliselt – sama sarnased oleksid.

Teisisõnu, inimesel ja porgandil on geneetiliselt palju rohkem sarnast kui füüsiliselt. Inimest ja porgandit kõrvutades ülehinnatakse DNA võrdlusega kõvasti liikide tegelikke suhteid. Geneetiline võrdlus lihtsalt ei võimalda «sisevaadet» või liigisuhete täpset peegeldamist.

Ühesõnaga, see nii-öelda «looduse seadus» – inimese ja ahvi uskumatu (geneetiline) sarnasus – on tegelikult kultuuriliselt konstrueeritud fakt. See pole ebatäpne või vale, kuid geneetilise sarnasuse tähendus pole kaugeltki nii iseenesestmõistetav, kui pealiskaudsel vaatlusel tundub.

Me mõtestame kultuuri kaudu meid ümbritsevat maailma ja oma kohta siin ning teadus annab mõtestamiseks üha rohkem informatsiooni.

Aga nagu kõigil teistel, on meiegi arusaam teaduslikust infost ja teadmiste omavaheline seostamine tugevasti mõjutatud meie ebateaduslikest tõekspidamistest, kõikjale tungivast folkloorist selle kohta, mis ikkagi on pärilikkus.

DNA uurimise ajalugu

1866 Tšehhi munk Gregor Mendel avaldab pärilikkuse seaduspärasuste selgitamiseks hernesortidega tehtud ristamiskatsete tulemused

1944 Ameeriklane Oswald Avery avastab koos kaasuurijatega, et DNA molekul kannab geneetilist informatsiooni

1953 Inglane Francis Crick ja ameeriklane James Watson avastavad DNA molekuli kaksikhelikaalse mudeli

1973 Herbert Boyer ja Stanley Cohen arendavad DNA kloonimise tehnoloogia, mille abil luua geneetiliselt aretatud organisme

1976 Herbert Boyer ja riskikapitalist Robert Swanson loovad maailma esimese biotehnoloogiafirma Genentech

1980 USA Ülemkohus annab General Electric Co-le õiguse patenteerida geneetilisel teel aretatud bakter õlireostuse kõrvaldamiseks

1983 Tänu Nancy Wexleri poolt Venezuelas ühelt suurelt suguvõsalt kogutud vereproovidele avastab James Gusella Huntingtoni tõbe põhjustava geeni, mille tulemusena luuakse esimene haigust määrav geneetiline test

1984 Alec Jeffreys töötab välja meetodi, mille abil saab inimesi nende DNA abil kindlaks teha, andes sel moel olulise panuse kurjategijate ja isaduse täpsemasse tuvastamisse

1987 Tommy Lee Andrews mõistetakse esimese ameeriklasena DNA analüüsi põhjal süüdi vägistamises

1988 Algas inimgenoomi projekt, mille eesmärgiks oli kaardistada kogu inimese DNA järjestus

1989 Vägistamises süüdi mõistetud Gary Dotson pääseb esimese ameeriklasena DNA analüüsi põhjal vabadusse

1994 USA tervisekaitsetalitus annab oma heakskiidu tomatile Flavr Savr, mis on esimene geneetiliselt muundatud söögivili

1997 Shotimaa Roslini instituut kloonib keharaku tuuma kasutades esimese imetaja, lamba Dolly

1998 DNA-test tuvastab, et Valge Maja praktikandi Monica Lewinsky kleidil olevad spermaplekid kuuluvad president Bill Clintonile

2000 President Bill Clinton keelab riigiametitel kasutada geneetilist informatsiooni töötajate värbamiseks, vallandamiseks ja edutamiseks

2003 Inimese genoomi järjestus avaldatakse

Copyright: Project Syndicate 2004

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.5