Elo tunnevad kolleegid ära juba sammudest, mis Maakri tänavas Kanal 2 koridoris pärast liftikella helinat kõpsuma hakkavad. Elo liigub kiirelt ja kergelt, ja esimene asi, mida temalt küsida tahaks, on, et mis sporti ta teeb. Igasugust, vastaks Elo. Ta peab täiesti loomulikuks ilmuda intervjuule trenniriietes, et hiljem otse metsa lipata. Metsajooks on aga vaid üks harrastus, millega Elo tööpingeid maha laeb. Sellele lisanduvad meditatsioon, head raamatud, muusika, sukeldumine ja purjetamine. Elo on heas mõttes jonnakas ja järjekindel kõiges, mida teeb. Teleekraanil aeg-ajalt veidi sahmiva ja muretuna tundudes, teeb ta tööd ometi läbimõeldud põhjalikkusega ning elab kolleegide arvates isegi liialt oma lugudesse sisse. Elo tunnistab ise ka, et naaseb tihti võtteplatsilt nii mahuka materjaliga, et sellest jaguks vabalt täispika dokumentaalfilmi väntamiseks, aga tegelikult on vaja vaid mõneminutilist «sutsakat». Siis kostab Elo laua tagant hammaste kriginat, porinat või ahastava tooniga pobinat stiilis: sellest ei saa asja, ma ei jõua valmis... Tõsi ta on, et Elo lood jõuavad vahel eetrisse otsekui tulised pirukad pagari ahjust – mitte viimasel minutil, vaid suisa viimasel sekundil. Kindlasti ei tähenda Elo jonnakus aga allumatust või püüdu solisti mängida. Pigem seda, et kui ta midagi juba tegema hakkab, siis sadagu taevast või kirjusid koeri, tema ajab oma asja lõpuni. Ajakirjanikest kolleegid enam ei imesta, kuidas endisest vaiksest taustategijast on otsekui üleöö saanud professionaalne tipptegija. Nad on selle tõsiasjaga lihtsalt väga kiiresti ära harjunud. Nagu vaatajadki. Elole sobib reporteritöö nagu rätsepakostüüm, mille ta tänu sarmikusele, taibukusele ja särtsakusele igas olukorras elegantselt välja kannab. «Meeletu potentsiaaliga!» võtab Elo olemuse kokku üks tema meeskolleegidest. Sinu tähetund Kanal 2s saabus uudistesaatega «Reporter», aga kaua sa õigupoolest teletööd oled teinud? Juba kümme aastat. Ma polegi kusagil mujal töötanud kui Kanal 2s. Kui koos kaksikõe Katriniga telesse tulin, käisime veel 21. kooli viimases klassis. Alustasime mõlemad päevadiktorina. Inimesed teavad mind küll teletöö kaudu, kuid tegelikult on see vaid väike osa minu elust. Neid teadmise-tundmise viise on tänu eri seltskondadele, millega ma kokku puutun, väga mitmeid. Mis sind nii noorelt telesse ajas – ambitsioonid, uudishimu? Kõige enam uudishimu. Käisime Kanal 2 asutajate perekond Taskadega tihedalt läbi, ja kui tekkis võimalus teles kaasa lüüa, olin kohe nõus. Mind mõjutas seegi, et mu ema Anne Grünberg-Mattheus on ajakirjanik. Ta töötas aastaid raadios Vaba Euroopa ja tegi Kanal 2 saadet «Fookus». Olen tema tööd kogu aeg kõrvalt jälginud ja pidasin seda väga põnevaks. Kas sellised ajakirjanikutööks vajalikud omadused nagu julgus ja kiire reageerimisvõime on sulle loomuomased või oled pidanud endaga vaeva nägema? Ilmselt on need omadused siiski minus olemas, kuid teletöö muudab inimese paratamatult julgemaks. Töö käigus arenen ma mõistagi ka ise, sest puutun ju pidevalt kokku oma ala tippudega. Alguses oli mul ehk vähem julgust, polnud ju kogemusi. Mõni näide sulle endale tõepoolest erilisest intervjuust. See oli kohe reporteritöö alguses, alles kolmas intervjuu üldse, mida tegema läksin. Toomas Lepp pani mind proovile ja saatis tegema intervjuud Lennart Meriga. Meri polnud aga mitu kuud intervjuusid andnud ega poliitilisi kommentaare jaganud. Uurisin välja, et president on sel päeval mingit kodukaunistajate üritust avamas, ja läksin kohale. Meri oli aga ootamatult lahkes tujus ja andis kohe intervjuu. Kuid mingi tehnilise apsu tõttu polnud see diktofonile salvestunud ja ma pidin minema teda uuesti paluma. Ka kaamera akud olid selleks ajaks juba tühjad ja siis pidin teda paluma seista just nimelt seal, kus meile paremini sobis. Kuid Meri oli kena inimene ja tegi kõik kaasa. On sul tuua ka vastupidiseid näiteid – sind on halvasti koheldud, välja visatud, solvatud? Kohe küll sellist kogemust meelde ei tule. Jah, õnneks pole mul olnud nii negatiivseid kogemusi, et hakkaksin endalt küsima, kas tahangi enam ajakirjanik olla. Võib-olla on mul ka vedanud. Üldiselt on sinust jäänud mulje, et suudad teha lugu ükskõik kust ja millal. Oled sa hulljulge? Ei, kindlasti mitte! Langevarjuga ma näiteks hüpanud ei ole ja ka benjihüpe pole minu jaoks, sellised asjad mulle väga ei istu. Nii et see mulje, nagu teeksin lugusid absoluutselt igas olukorras, ei pea tegelikult paika. Lennukis olen intervjuud teinud, sukeldumise idee tuli mul pärast Egiptuses käimist. Aga teemad – kust jookseb sinu jaoks piir või oled avatud kõigeks? Oled sa mingil põhjusel intervjuu tegemisest keeldunud? On mõned sellised delikaatsed teemad, mille puhul ma tunnen, et pole õige minna inimest küsitlema. Olen tõesti vahel ka keeldunud lugu tegemast. Näiteks neid, mis puudutavad lapsi või selliseid sündmusi, kus inimesed on alles äsja väga-väga haiget saanud. Nendes olukordades tuleb väga hästi läbi mõelda, mida küsid, kuidas küsid ja kas üldse küsid.
> Loe edasi |
