Aksioom, et «haridus on tugeva kodanikuriigi alustalasid», on üks valgustusajastu põhimõtetest. Sellesama valgustuse poole püüdlesid ka eesti talupojad, veel Teise maailmasõja järel võtsid siinsed külapered omavahel mõõtu, et kes suudab enam noori alma mater’i tekli alla saata. Tänapäeva noorte jaoks on ülikoolist saadav haridus oluline nagu vaktsiin, mis kaitseb võimaliku töötuksjäämise vastu. «Kõrghariduses» peitub ju olemuslikult midagi «kõrget» ja «ülikoolis» midagi «ülimat» – miks mitte võrrelda seda maailmameistritiitli võitmise või ka mäetipu vallutamisega.Samas räägitakse Eestis palju puuduvatest töökätest – kutseharidus olevat meil konnasilm –, aga ka siinsete noorte liigsest «kõrgharitusest». Jääb mulje, et riik peaks noorte püüdu kõrghariduse poole igati hillitsema, et meil olevat rohkem vaja keevitajaid, elektrikuid, bussijuhte... Selliste lihtsamate tööde tegijaid, kel haridust kui sellist polekski väga tarvis. Ka kõrgharidust kiputakse käsitlema vaid staatusena, nägemata selle sisulist sära – ehk siis, mida see võimaldab. Piltlikult oleks ju kõrghariduse sisuks (ideaalis) pilvedest ülespoole küündivale mäetipule ronimine ülikoolis õpetatavate tehnikate abil, avardades ühtlasi inimese iseseisvat mõtlemisvõimet, et ta oleks valmis suhestuma ühiskondlike protsessidega. Mida kõrgharitum on kodanikkond, seda enam võimalusi on ka Eesti riigil. Miks mitte anda sisuline kõrgharidus kõigile? Miks eksitada või takistada motiveeritud noori selle poole püüdlemast? Seda enam, et üleskutseid innovaatilisusele ja kõrgtehnoloogilise majanduse arendamisele kostab üha sagedamini. Mõistagi tekib küsimus, mis saab siis «lihtsamatest» ametitest, mis ei nõua «kõrget». Tegelikult, ega see kõrgharitus olegi ju mingi katkematu pilvepealne (nirvaanalähedane) seisund, kus pole vaja lillegi liigutada. Jääb mulje, et ühiskonnas on levinud arusaam lihtsamast ametimehest – kelle pea ei pea jagama, peaasi, et käed käiksid... Iganenud arusaam nädalavahetusel naist ja lapsi peksvast proletariaadist. Eeldusel, et Eesti riigi eesmärgiks on ühiskond, kus domineerib kodanikkond, mitte ametkond, ja et hauakividele ei graveerita ametinimetusi, siis miks ei võiks ametikoolis õppijale võimaldada sisulist kõrgharidust? Üliõpilastele pakkuda aga võimalust omandada lisaerialana lihtsamate praktiliste ametite omandamist – millega hiljem võiks ka vajadusel peret toita. Nii on lootust, et kaob ka ühiskonnas leviv ja piirav arusaam madalast ja kõrgest. Ka inimesed ise oleksid dünaamilisemad ja kompleksivabamad. |
