Valeri Alikov on tõlkinud nii Waltarit kui Tammsaaret. Foto: Livia Viitol

See annab põhjust kõnelda kahe rahva kirjandusklassikutest kui 2005. aasta Eesti ja Soome hõimupäevade ühendajatest ja mäemari keelest kui sillast. Tasub meenutada, et etniliselt kolmeks rahvusrühmaks (mäe-, niidu- ja ida-) jagunenud maridel on kaks kirjakeelt: mäe- ja niidumari. Tammsaaret on tõlgitud mõlemasse keelde.

Kui Ariste elas

Valeri Alikovi tõlketööde hulgas on veel Mika Waltari «Sinuhe, egiptlane» ja Endel Nirgi «Eesti kirjandus». Ta on tõlkinud ka Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo, Ain Kaalepi ja Valeria Räniku luulet ja Viivi Luige romaani «Seitsmes rahukevad». Alikovist oli Eestis juttu juba 15-16 aastat tagasi, kui ta Tartu ülikoolis vene filoloogiat õppis ja koos Jaak Prozesega Eesti Mari Seltsi asutas.

Valeri õpingute ajal ei olnud Tartus ega Tallinnas soome-ugri vahetusüliõpilasi nagu praegu. Üliõpilaste asemel olid aspirandid ja doktorandid. Valeri tuli Tartusse siis, kui legendaarne professor Paul Ariste veel elas ning maridele, komidele, mordvalastele jt Venemaa soome-ugri väikerahvastele oli Tartu ülikool mitte ainult tuntud, vaid eriline paik.

Valton abiks

Võiks öelda, et kõik need, kes soome-ugri aladelt hariduse saamise eesmärgil Eestisse saabusid ja saabuvad, tulevad Ariste pärast – isegi siis, kui nad seda ise endale ei teadvusta. Nendesamade Paul Ariste legendide ja Moskvas kohatud Mati Undi kaudu jõudis eesti kirjanduse ja Tammsaareni ka Laid Shemjer, mari ajakirjanik, kirjanik ning A. H. Tammsaare esimene tõlkija niidumari keelde.

Mari rahvale hästi tuntud kirjanik Valentin Kolumb, kelle muuseumi Laid Shemjer kuni eelmise nädalani juhtis, on maridele sama tähtis kui Anton Hansen Tammsaare eestlastele. Kultuuriskandaalid, nagu Kolumbi muuseumi väljaviskamine oma ruumidest, ei ole Mari Eli imagole head, usub Valeri Alikov.

Kumb esimesena Tammsaare juurde jõudis, tema või Shemjer, ei oska Alikov öelda, kuid arvab, et see võis juhtuda ühel ja samal ajal, olenemata geograafilisest asukohast.

Soome-ugri rahvad peaksid üksteise kirjandusest rohkem teadma. Eestis on selleks palju ära teinud Arvo Valton.

Maridele Pille-Riin

Kui eesti kirjanduses on palju modernistlikke autoreid, siis mari kirjandus on realistlikum ja sisaldab palju nõukogude laadis romantismi. Igal aastal ilmub umbes kuus marikeelset raamatut. Iga marikeelse raamatu tähendus, olgu see originaal- või tõlketeos, on väga suur. Või nagu ütleb Alikov: hindamatu.

Valeri Alikov on esimene eesti ja soome kirjanduse tõlkija mäemari keelde. Noore tõlkija Julia Kuprina vahendusel on mäemari keeles ilmunud Ellen Niidu «Pille-Riini lood».

«Tõlkimine on mulle alati loominguline protsess,» ütleb Valeri, «ja väga hea protsess. Enne tõlkima hakkamist tutvun autori eluga. Tahan teada, miks ta kirjutas selle teose. See aitab kirjanikku mõista. Mulle on väga tähtis, missuguses miljöös ta elas, missugused filosoofilised ja kultuurilised mõttevoolud tol ajal levisid.»

Tammsaaret armastaksid

Alikov tahaks, et marid armastaksid Tammsaaret. «Tammsaare kirjutab ju tavalise inimese elust, kuid ta teeb seda nii, et sul on huvitav lugeda,» selgitab Alikov. Ta lisab, et kõigi Tammsaare mõtetega ei ole ta nõus: vahel on kangelased liiga nurka surutud ja alistatud. Nagu näiteks «Vanade ja noorte» Kaarel.

Alikov hindab ka Tammsaare novellide naistegelasi liialt kergemeelseteks või naiivseteks. «Arvan, et praegusaja naistele see ei meeldi. Tammsaare võlu on tema stiilis ja tegelaskujude esituses. Ta on oma ala meister,» ütleb tõlk.

Tõlgitud teostest enim meeldib Alikovile kõige lühem miniatuur «Ööbik ja lilled». «Aga ma arvan, et kõik, mida ma olen tõlkinud, on väga huvitav,» räägib ta. «Muidugi ma püüan end kursis hoida ka nüüdiskirjandusega. Selles aitavad mind Looming, Keel ja Kirjandus ja Vikerkaar. Mul on eesti kirjandusega oma erisuhe.»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5