Särav naeratus väikest kasvu õblukese tatarlanna näol rabab mind, kui Eesti Kontserdi tagaruumis pärast kontserdieelset proovi kohtume, et intervjuu tarvis rääkida. Ja kui Sofia Gubaidulina silmad hakkasid muusikast rääkides nooruslikke sädemeid pilduma, tundus peaaegu võimatuna uskuda, et tal on seljataga juba kolmveerandsada eluaastat ja et tegemist on väärika heliloojaga maailma praegusest absoluutsest eliidist, kelle tunnustusekoormast annavad märku kopsakad auhinnad, preemiad ja tellimused ning esitused tippsaalides ja tippsolistidelt.Kuulasin hiljuti üht Ofelia Tuisu tehtud intervjuusaadet teiega – aastast 1968. Väljendasite seal lootust, et kogu maailm on pöördumas hingelisema tunnetuse poole. Siis sündivat ka teistsugune muusika. Mida te sellest nüüd, pea 40 aastat hiljem, arvate? Mulle tundub, et muusika on eriline kunst, mis parimatel hetkedel võib inimese viia elumõõtmesse, mida meie tavaelus ei eksisteeri. Kirjandus, luule ja kujutav kunst tegelevad materjaliga, mis on maa peal ja meie kogemuses olemas, siin ja praegu. Aga mõõde, kuhu muusika meid kannab, kergitab maast lahti, ühendab taevaga. Miks meil on sellest nii keeruline rääkida? Sest side taevaga on mitte-esemeline, puhtalt hingeline side. Ja kui puudub anne seda elu dimensiooni tunnetada, siis justkui polekski midagi. Mina nimetan seda vertikaalseks mõõtmeks ja erinevalt tava-ajas horisontaalsest kulgemisest on inimesel vaja selleni küündimiseks kerkida ülespoole. Kas muusika on siis kunst üksikutele andekatele tunnetajatele? Oh ei, ma arvan, et vähesed erandid välja arvatud, on kõigil inimestel olemas anne tunnetada muusikas vertikaalset mõõdet ja elus hingelisi kvaliteete. Nõukogude ajal peeti teid avangardistiks. Kuidas te sellesse sõnasse praegu suhtute? Siis loeti kõiki dogmadest vabasid inimesi avangardistideks. Kui keegi ei allunud kivinenud ideedel põhinevatele määrustele, oli ta kohe avangardist. Kusjuures alati oli see sõimusõna, mis märkis inimest, kes väidetavalt tahtis eralduda ühiskonnast. Läänes oli «avangardist» siis ja on veel praegugi austav väljend. Aga ma ei armasta seda sõna. Mitte Nõukogude aja pärast, vaid põhjusel, et see tekitab vale rõhuasetuse ja juhib inimesi eksiteele, pärssides mittehorisontaalse erilise aja tunnetamist. «Avangardistiks» tembeldamise pärast kannatasite Nõukogude ajal päris valusasti. Seda küll, kuid ma mõistsin, et asi polnud üldsegi avangardismis, mingites sobimatutes heliintervallides või rütmides. Jutt käis ju vabadusest. See režiim ei talunud mõtlemise vabadust. Kas vabaduseihaluse pärast läksitegi 90ndate alguses läände elama? Kui viiuldaja või pianisti käsi pole vaba, ei saavuta ta kunagi oma pillil head kõla. Ma tundsin, et vajan hinge- ja mõttevabadust, vaba vaadet maailmale – tahtsin vabaneda survest. Muidugi oli mul alguses keeruline leida oma muusikale esitajaid, et jõuda publikuni. Väga raske oli. Mis hoiab teid 75-aastasena n-ö käigus? Mul pole eales tulnud pähe mõtet, et võiksin lõpetada muusika kirjutamise. See haarab mind sedavõrd, et... Mitte et ma tahaksin lakkamatult välja tuua midagi senikuulmatut. Pigem soovin ma viibida seisundis, milles on võimalik astuda elu teise mõõtmesse. See seisund lihtsalt meeldib mulle, saan sellest eluenergiat. Ja soovite oma tunnet muusika kaudu kuulajaga jagada...? Mina pean inimest, kes tuleb kontserdile, kunstis osalejaks. Samamoodi nagu on seda esitaja või helilooja. Nad on kõik selles koos. Ilma kuulajata kaob minu arvates kunstist «tõelisus». Kas eristate kuulajaid läänes ja näiteks kunagises kodulinnas Moskvas? See on keeruline küsimus. On hetki, kus riigi või rahvuse ajaloos on olukord kunstile väga soodne. Siis on huvi suur ja sünnib palju huvitavat. Ja on ka halbu aegu. Kui vaadata maailma üldiselt, siis võib eri paigust leida kõrvuti nii soodsaid kui ebasoodsaid tingimusi. Ma ei ütleks, et ida ja lääs selles küsimuses teineteisest erineksid. Ebasoodne on näiteks see, et väga suur hulk inimesi soovib üksnes lõbutseda, lõõgastuda, meelt lahutada ja saada kõigest elus rahuldust. Põhimõtteliselt on see väär ja pole inimesele üldiselt kasulik. Miks ilmus Vana-Kreeka ajaloos just õitsenguperioodil lavale tragöödia? See oli väga vajalik, sest tõsise ja isegi traagilise kunsti vastuvõtmine annab inimesele võimaluse katarsiseks, puhastumiseks kannatuse teel. Kunst, mis pakub lõbu ja meelelahutust, ei võimalda seda. Neile, kes ei soovi elada ühemõõtmelises ruumis, vaid tahavad haarata inimliku eksistentsi paljusid tahke, on katarsis äärmiselt tähtis. Teie jutus kõlab nii optimismi kui pessimismi. Kummale poole vaekauss kaldub? Ma pole ju sugugi selle vastu, et inimene lõbutseb ja saab millestki positiivsest rahuldust. Vaja on tasakaalu, õiget vahekorda. Ma olen päris palju maailmas reisinud ja seepärast tean, et kõikjal leidub inimesi, kes soovivad haarata elu tervikuna, ja on ka teisi, kes tahavad ennast eemal hoida pingetest ja kõigest tõsisest. Ka elu olemuse mõistmisest. Näiteks olen fantastilist kontserdipublikut kohanud Amsterdamis. Aga ma annan endale aru, et see on üksikute inimeste – andekate dirigentide ja muusikute teene. Nemad loovad seda keskkonda. Väga hea publik oli omal ajal ka Moskvas, nendel poolpõrandaalustel kontsertidel, kus meie muusikat mängiti. Praegu on see kadunud. Kas teie muusika suudab maailma paremaks muuta? Kas või pisut-pisut? Selles plaanis ma enda eest rääkida ei saa. Näiteks Arvo Pärt teeb muusikaga tõesti midagi niisugust, mis muudab inimeste teadvust, tungib läbi mõttešabloonide. Ma tean täpselt, et tema muusikat kuulates on võimalik inimesel muutuda. Aga enda osas ma pole sellistele ülesannetele kunagi mõtelnud. Mina tahan säilitada oma eksistentsi ja oma maailma tõelisust. Ma ei ole sotsialist, kes tahab enda ümber sootsiumis midagi muuta. Palun paar sõna ka teosest, mida Tallinnas esitatakse. Minu elus on mu «Johannese Passioon» väga tähtis sündmus. Bachi tähtpäevaga seoses tellis Helmuth Rilling minult, Osvaldo Golijovilt, Tan Dunilt ja Wolfgang Rihmilt teose, mis eri keeltes paneks helidesse neli evangeeliumi. Et Johannese evangeelium on mulle väga hingelähedane, valisin selle. Tahtsin hõlmata teosesse mitte üksnes Johannese kirjeldatud kannatused, vaid ka Jeesuse ülestõusmise, mida ta üpris põhjalikult kirjeldab ja kus püstitatakse usu, armastuse ja püha hinge küsimus. Nii imelik kui see ka ei tundu, alustasin tööd teisest osast – ülestõusmisest –, mida minult polnud tellitud. Kui lõpuks jõudsin esimese osani, siis ühendasin seal evangeeliumi teksti hiljem kirjutatud Johannese ilmutusraamatuga, apokalüptilise nägemusega maailmalõpust. Mulle näis see hea võimalusena vastandada ja ühendada teoses horisontaalset ja vertikaalset aega. Kas teid häirib, kui inimesed ei mõista, mida te muusika kaudu soovite väljendada? Mul ei ole kunagi sellist tunnet, et ma tean midagi väga olulist ja pean oma teadmist teistega jagama. Õpetaja olemine pole mulle loomuomane. Olen seda tüüpi inimene, kes lakkamatult elab küsimustes. Võib-olla on see ka põhjus, miks ma ikka veel kirjutan muusikat. Ma otsin. Kuid teil on ju julgus tulla oma muusikaga kontserdisaali ja pakkuda inimestele – kuulake. No-jaa, kuid see pole soov neid õpetada. See on kutse osaleda koos minuga reisil ühele hoopis teistsugusele helimaastikule kui see, mis jääb kontserdisaali seinte taha. See pole sedasorti kutse, et mina teile nüüd näitan. Ma lihtsalt kutsun neid uudistama koos minuga. Teejuhiks saab olla vaid pühak, kunstnik saab kõigest kutsuda osalema. Meeldib või ei meeldi. Võime sellelt reisilt naasta sinna, kust alustasime, aga võime ka elamuses lahustuda. Kuidas kunagi. Kontsert Sofia Gubaidulina «Johannese Passioon» ERSOt dirigeerib Andres Mustonen Solistid Svetlana Trifonova, Algirdas Janutas ja Aleksander Teliga 21. septembril kell 19 Estonia kontserdisaalis Helilooja Sofia Gubaidulina • Sündis 24.10.1931 Simferoopolis. • Õppis 50ndatel Moskvas koos Veljo Tormisega, Arvo Pärdiga tutvus 60ndate alguses, Andres Mustoneni tegevust jälgib suure huviga alates 1970. aastate keskpaigast. • Oli Nõukogude ajal üks tuntumaid «avangardistlikke» heliloojaid. • 1992, pärast Venemaa riikliku preemia saamist asus elama Berliini. • 2000 sai Internationale Bachakademie Stuttgart tellimuse «Johannes-Passioni» loomiseks. • On saanud rohkesti mitmesugust kõrget tunnustust: 1999 maineka Sonningi muusikapreemia, 2002 muusikamaailma Nobeli preemiaks peetava Polar Music Prize’i. 2003 anti talle Cannes’i muusikaauhindade jagamisel tunnustuspreemiaks Living Composer Prize. • Gubaidulina teoseid on esitanud paljud maailmakuulsad interpreedid. |
