Juhtkiri: poolik lahendus 21.09.2007 22:32 PM
Üks Eesti ajaloo suuremaid riigivara varguseid - strateegilise viljavaru
kadumine Rakvere Viljasalvest - on saanud esimese lahenduse. Viljavargust
juhtinud Vladimir Semjonovile määrati täna Viru maakohtus nelja-aastane reaalne
vanglakaristus. Samas mõistis kohus teised kaks senist kahtlusalust, Martti
Kedder ja Sergei Karakai õigeks. Seda hoolimata tõsiasjast, et kohus ise
tunnistas meeste teadlikkust viljavargusest. |
|
|
Viljavarguse eest karistuste määramisega ollakse siiski alles poolel teel,
sest tõenäoliselt kaebab prokurör Sirje Merilo otsuse edasi, et ka Kedder ja
Karakai tema hinnangul teenitud karistuse saaksid. Küsitav on seegi, kas
Semjonov jääb endale mõistetud karistusega nõusse või loodab ta järgmises
kohtuastmes kergemat karistust.
Prokuröri püüdlust saavutada ka Kedderi ja Karakai karistamine peab
tunnustama. Politsei sisendab igale kodanikule, et inimese kodanikukohus on
teatada igast seaduserikkumisest, millest ta teadlik on. Nii tekitab lihtsal
inimesel õigustatud küsimus, miks ei oleks see lihtne kohustus pidanud kehtima
neile kahele mehele. Kui neid ei õnnestunud selle eest karistada senise
süüdistuse ja selle aluseks olnud paragrahvide alusel, tuleb süüdistusi
täpsustada ja ümber formuleerida.
Täielikuks lahenduseks ei saa pidada siiski vaid seda, kui viljavarguses
jäävad süüdi kõik kolm eile kohtupingis istunud meest. Vastutust juhtunu eest
peavad kandma ka need inimesed, kes viljavarguse ajal istusid Eesti Viljasalve
nõukogus ning vastutasid seeläbi ka Rakvere Viljasalve paigutatud riigi
strateegilise viljavaru säilimise eest. Eelmisel põllumajandusministril Ester
Tuiksool lihtsalt ei jätkunud poliitilist tahet karistada ka neid inimesi.
Ei ole ju enam saladuseks see, et needsamad poliitiliselt ametisse nimetatud
nõukogu liikmed käisid viljasalve inspekteerimas ka siis, kui vili juba
varastatud oli, ning lasid ennast praegustel kohtualustel lihtsalt haneks
tõmmata. Viljakoguse arvutamiseks kasutati kaudseid meetodeid ning reaalse
olukorraga ei vaevunud keegi tutvuma.
Selline hoolimatus ei ole aga grammigi parem vilja varastamisest ning
seetõttu väärivad varastajate kõrval karistust ka need, kes riigivilja
olemasolusse ning neile pandud vastustusse üleolevalt suhtusid.
Tulevikus ei saa üle ega ümber ka tõsiasjast, et süüdlastelt tuleb sisse
nõuda viljavargusega tekitatud rahaline kahju, olgugi et täies mahus seda neilt
tõenäoliselt kätte ei saa. Riik peab näitama, et tema tagant varastamine ei jää
karistuseta. |