Ilvesele endalegi tuli ta valimine üllatusena. Ta oli küll selleks valmis, aga valimisjärgne ebalev kehakeel reetis, et sama meelsasti jätkanuks ta tippdiplomaadi või välisministrina, mis oleks võimaldanud vahelduseks voltäärlikku elu Ärma talus. Ärma talu segasest tulevikust, õigemini katsest panna see teenima presidenti, sai esimene mainet riivav komistuskivi.

Samal teemal: President Ilves alustas lennukalt Mihkel Mutt: teineteise tundmaõppimise aasta

See oli Ilvesele antud avanss. Enim ongi Ilvesel õnnestunud vabaneda Rüütli varjudest. Presidendi akadeemilise nõukogu asemel on ta moodustanud oma mõttekaaslastest Presidendi Mõttekoja, Ühiskondliku Leppe Sihtasutus reorganiseeriti tema näpunäidetel Eesti Koostöökojaks.

Uut lehekülge presidentuuris tõotasid juba inauguratsioonikõne lõpus rõhutatud küsimused, kas me heidame oma kaaskodanikele ette minevikku või otsime ühiselt uusi lahendusi, kas me irdume riigist või võidame armastuse ja hoolivusega, et meile kõigile oleks me isamaa me õnn ja rõõm, ning üleskutse teha Eesti suuremaks.

Aga aprillisündmused Eestis tunnistasid, et president jäi siiski alla sündmuste kulule või ei suutnud nende kontrolli alt väljumist ära hoida. Kuigi ta peaks olema peaministriga võrdselt või temast koguni enam informeeritud. Hiljem on ilmnenud, et president lootis, et pronkssõdur lahkub oma kohalt eri huvigruppide kokkuleppel.

Seetõttu on Eesti isegi väiksem, väiklasem, kui ta oli seda Ilvese presidendiks valimise aegu. Riigist irdumine on endiselt aktuaalne, nagu riigi irdumine rahvast. Esineb vaba sõna tasalülitamist. Ilves on sattunud ka ise kaaskodanikele nende minevikku ette heitma. Moraalses plaanis vajab Eesti uut ärkamist. Ehk õnnestub presidendil järgmistel aastatel sellesse oma ere jälg vajutada. Lootkem.