|
Aleksei Budõlin oli, aga astus kõrvetatud näppudega tagasi, kirjutab SL
Õhtuleht.
«Tippsportlasel pole võimalik tõsist parteitööd teha, istungeid ja muud on
võimatult palju,» raiub olümpiavõitja Erki Nool. «Kujutage ette Gerd Kanterit
või Aleksander Tammertit tundide kaupa volikogus istumas! Operil on kaks
võimalust: kas jääda poliitikas passiivseks või olla koosolekutel aktiivne ja
kolida vutilöömiseks Eesti esiliigasse.»
«Tippspordi kõrvalt suurt poliitikat teha olnuks enesetapp,» kinnitab kahelt
olümpialt koos venna Tõnuga medali toonud Toomas Tõniste. «Ka rahvas suhtunuks
meisse teistmoodi.»
Andres Oper ei saa igapäevaselt Keskerakonna töös kaasa lüüa
ja see pole ka tema eesmärk. «Praegu on mulle kõige tähtsam jalgpalli
mängida. Mulle kui sportlasele on üldse arusaamatu, et erakonda kuuluvus on nii
oluline teema – kui ma hakkaks väljakul valima nahavärvi või poliitiliste
vaadete järgi partnerit, kellele palli sööta, siis ei oleks võimalik mängu
võita.»
«Minu erakoda astumine on pigem märgiks, et keskerakond tahab propageerida
sportlikke eluviise ja suunata lapsi ja noori õigete väärtuste poole,» ütles
jalgpallur.
«Oma jalgpallikooliga asju ajades oleme tähele pannud, et tavalise
klubiomanikuna ei kuule su muret keegi. Kui aga kuulud kuskile erakonda ja sinu
ideid toetavad erakonnakaaslased, siis on sõnumit palju kergem
võimukoridoridesse viia.» Toimetas Mari Kamps, PM online |
kõik galeriid
