Ei leidu vist last, kes endale lemmiklooma ei tahaks. Ometi ei tohi ei koera ega muud lemmikut koju tuua vaid lapse jaoks, looma eest saab vastutada ainult täiskasvanu. Foto: Corbis/Scanpix

Et igal koeral oleks kodu ja varjupaigad poleks täis hüljatud Murisid ja Mukisid, peab looma võttes arvestama kogu pere vajaduste ning võimalustega, selmet valida loom moe või hinna järgi.

Kõik varjupaikade kurvad ja vintsutatud koerad on ju kunagi olnud armsad kutsud, kellest paljud võeti perre lapse pealekäimisel. Tegelikult ei tohi kunagi võtta koera lapsele, sest laps ei vastuta ühegi seaduse ees ega suuda vastutada ka teise elusolendi eest.

Kogu pere soov

Pikakarvaliste kollide ja vene-euroopa laikade kasvatamisega tegelev Kaja Raudoja rõhutas, et esimene reegel koera võtmisel on see, et uut pereliiget peab tahtma kogu pere. Kui on oht, et koer võtab tähelepanu kellegi teise arvelt või vastupidi, lemmiklooma jaoks ei jagu aega, siis on targem jätta ta koju toomata.

Raudoja toonitas, et koer on tegelikult koduhunt ja pere tähendab talle karja. Igas karjas kehtivad omad jõujooned ja hierarhiad, koer tajub neid suhteliselt kiiresti ja hakkab nende järgi käituma. «Koer ei kuula 24 tundi ööpäevas sõna, ta elab 24 tundi ööpäevas karja liikmena,» selgitas Raudoja.

Ehkki tõugudel on oma iseloomulikud jooned, ei soostunud Raudoja lapsesõbralikke koeratõuge välja tooma. Kõik sõltub ju kasvatusest – nii lapse kui ka koera puhul. Ehkki rotveilerit peetakse kurjaks koeraks ning linnalegendid räägivad, kuidas just selle tõu esindajad on rebinud inimestel kõrvu peast ja nägusid lõhki, teadis Raudoja ka rotveilereid, kelle kaisus magavad lapsed.

Looma ettearvamatus

Samas võib väikse inimlapse nutt kõlada koera kõrvadele nii haledalt, et vallandab loomas halastussurma instinkti. Loomapsühholoogide väitel võib titekisa kuulduda koerale tõlkes umbes nii: «Olen nii haige, et ellu ma ei jää. Lõpeta parem mu piinad!»

Ehkki sellised juhud on üliharvad, peavad vanemad alati meeles pidama, et koer on siiski loom, kelle tegutsemist ei saa sajaprotsendilise kindlusega ette näha. Mitte kunagi ei tohi looma jätta väikse lapsega omapäi – kui väike on väike, sõltub jälle konkreetsest koerast ja konkreetsest lapsest.

Sõbralikud jahikoerad

Annemari Oherd, kes kasvatab kuldseid retriivereid, nõustus siiski välja tooma ka mõned eriti inim- ja lapsesõbralikud koeratõud – samuti rõhutades, et kõige olulisem on ikka see, kuidas pererahvas ise koera kasvatab ja temasse suhtub. Ja et üht tõugu ei saa teisele eelistada.

Arusaadavalt on jahikoeri aretatud inimestega hästi läbi saama – kuri jahikoer lastaks lihtsalt maha, sest reeglina ei käida jahil üksi. Seega võiksid tingliku inimsõbralikkuse pingerea alguses olla setterid, eesti hagijad, retriiverid, hurdad, spanjelid ning ka puudlid – viimane tõug on samuti aretatud jahikoeraks ja nende dekoratiivne pügamine on sootuks hilisema aja leiutis.

Jahikoerad vajavad palju aktiivset tegevust. Mõistagi nõuavad liikumist kõik koerad, kuid eesti hagija töövajadus on väikse mopsi omast ilmselgelt suurem.

Töönarkomaanile mängukoer

Kaja Raudoja sõnul võiksid karjääriinimesed, kes käivad kodus vaid magamas ja duši all, võtta endale ainult plüüšist koeri. Normaalne elav ja hingav koer vajab ju olenemata tõust (või tõu puudumisest, Eestis on krantsid alati popid olnud) hoolitsust, mängimist, jalutamist, söötmist-jootmist, ka pissitamist.

Kui laps(ed) paluvad väga-väga omaenda lemmiklooma, võiks vanemad suunata ta alustuseks loomasõprade ringi, kus saab harjutada eri loomade eest hoolitsemist.

Siis selgub, kas laps viitsib ja tahab teha ka ebameeldivaid toiminguid, või on tema kujutlustes pigem seesama plüüškoerake.

Samas märkisid koertekasvatajad, et arvamus, nagu ei saaks linnakorteris (suurt) koera pidada, on suuresti müüt. «Koer ei hinda kinnisvara kuigi kõrgelt, temale on olulisim oma magamisase,» muigas Annemari Oherd. «Kes tahab oma koera piinata, saab seda teha edukalt ka suure aiaga eramajas.»

Kogemused näitavad, et tavaliselt traavivad mööda korterit ringi just pisikesed koerad, kelle keha on nuustikusuurune, kuid ego ei mahu kogu elamisse ära. Suurtele koertele kehtestatakse tavaliselt rangemad reeglid.

Parim kaaslane

Kogu vaeva kõrval pakuvad koerad palju rõõmu. On küllalt juhuseid, kus koera eest hoolitsemine aitab hüperaktiivsel lapsel muutuda püsivamaks või vastupidi, ujedal lapsel julgemaks.

Ning kohutavalt vähe on juhuseid, mil keegi täiskasvanu räägib, et küll tal oli lapsepõlves vastik, mõttetu ja loll koer. Enamasti löövad inimeste silmad ikka särama ja nad kilkavad, et koer oli lapsepõlves üks parem kaaslane. Ka Annemari Oherdi laps õppis kõndima afganistaani hurdast kinni hoides.

Näpunäited koeravõtuks

• Kogu pere peab lemmiklooma võtmisega nõus olema.

• Koera ei tohi võtta hetkeemotsiooni ajel – mida kauem otsust vaagitakse, seda oodatum on lemmikloom lõpuks. Loom ei sobi sünnipäevakingiks!

• Mõelge läbi, kui palju on teil koeraga tegelemiseks aega ja kuidas kohustusi jaotada.

• Krants võib olla maailma parim koer, kuid iial ei või kindel olla... Kui teate krantsikutsu vanemaid, on koera kasv ja iseloom siiski paremini prognoositavad.

• Ärge jätke kunagi väikest last koduloomaga järelevalveta!

• Koer ei vaja korteris/majas palju ruumi, kuid tal peab olema kindel söömis- ja magamiskoht.

• Konsulteerige loomaarstiga vaktsineerimiste vajalikkuse osas.

• Et vältida üllatusi allergiate näol, minge koera valima kogu perega.

• Pidage meeles, et koera näol saabub teie koju ei midagi vähemat kui uus perekonnaliige.