Koolireform

Juhtusin kuulma Vikerraadio 1. septembri saadet välispoliitikast, kus muu hulgas räägiti ka koolikorraldusest USAs. Juttu oli Ameerikas aina enam populaarsust võitvast kodukoolist. Varem oli kodukool mõeldud ainult nendele lastele, kes teistega mingil põhjusel sammu ei suutnud pidada. Nüüd on seal kodukooli kasuks otsustanud paljud lapsevanemad. Õpetajaks on aga lapsevanem, kellel ei tarvitse olla õpetaja kutset ega isegi mitte vastavat haridust. Ja need lapsed lõpetavad edukalt koole.

Mulle meenub keegi õnnetu ema, kelle poeg selle aasta kevadel klassikursust kordama jäeti. Nüüd ei tahtvat poiss üldse koolis käia. Poisil olevat taipu küll, aga istuvat kogu aeg kodus arvuti taga. Ega neid tänapäeva lapsi arvutist eemale kiskuda kerge pole. Äkki tuleks leida neile lihtsalt sobilikum õppemeetod?

Minu vanaema isal oli viis poega. Haridus anti ühele neist. Teistele ostis isa talud. Kuuest tütrest noorim õppis Rakvere gümnaasiumis. Temast sai linnaproua. Mina vahel kardan, et liiga kaua koolipinke nühkinud naistest enam õigeid pereemasid ei saagi. Õpinguis tuleb toetada ikka seda last, kes selle vastu huvi ilmutab.

Mulle näib, et meie haridusreformid sarnanevad lappimisega. Nii on reformijatele enestele ohutum. Meie lapsevanemad ei saakski töölt lapse õpetamise pärast koju jääda. Ent kui keegi tõesti oleks valmis lapse isikupära säilitamise nimel või mõnel muul põhjusel oma last ise kodus õpetama, siis peaks riik vanemale seda ka võimaldama.

Raely Viirsalu

Leinakem vallutuses hukkunuid

Postimees andis teada: «Punaveteranid tähistavad Tallinna vallutamist» (PM, 12.09). Nad pühitsevad 22. septembril oma võidupäeva.

Ent see polnud võit natsismi üle, sest sakslased olid juba läinud. See oli võit eestlaste vabaduspüüete üle. Ja neil on ka oma vallutajakuju, pronkssõdur, mille ette lilli panna.

Meil, vallutatutel, pole kindlat paika, kus lillede ja küünlatuledega leinas mälestada neid kümneid tuhandeid, kes selle vallutuse tagajärjel kaotasid elu, tervise, lähedased, kodu, vara, inimväärse elu. See koht on tegelikult kogu Eesti.

Süüdakem Tallinnas vallutajate rõõmude vastukaaluks 22. septembri keskpäeval tuhat küünalt Hirvepargi ja Niguliste treppidel kümnete tuhandete mälestuseks, kellele see vallutus tõi hävingut ja surma.

Mälestagem ka neid 22. septembril 1944. aastal Riisipere alla koondunud Eesti sõdureid, kes olid valmis surema, kuid mitte taganema. Mälestagem Juhan Pitkat ja Pika-poisse ning Otto Tiefi valitsuse liikmeid, kellest enamik hukkus või kadus vangilaagrites.

Eesti inimene on arglik, ta ei söanda üksi midagi ette võtta, ta vajab organiseeritust, kampa, teadmist, et teised teevad kaasa. Olgem seekord valmis kõik, kes kaotatute mälestust kalliks peavad, ka üksi minema küünlaid süütama. Miitingut ega kõnesid, milleks ametnikud lubagi ei annaks, pole vaja.

Sõnu on kõlanud liigagi ohtralt. Lärmi tasakaalustavaks jõuks on vaikus. Vaikiv küünlatuli tõestagu, et me ka ajaloos edasi sammudes ei unusta ja ei lase valel ja ülekohtul üksi võidutseda.

Kutsun üles ka stalinismi terrorist teadlikke Eestis elavaid venelasi mõistmise märgiks eestlastega ühinema.

Kuni kestab võõrvallutuse ülistamine, kestku ka meie meelekindlus seda hukka mõista.

Heli Susi

Alkoholikeeld tõi rahuliku öö

Kirjutan vastuseks laupäevases Postimehes (17.09) ilmunud Kalle Muuli repliigile.

Kindlasti ei olnud üritus mõeldud ainult koolilastele. Seda ütleb ka meie loosung: «Tallinna Noorteöö – kõigile noortele!». Euroopa noorsootöö mõistes on noor 7–26-aastane inimene. Ja samas vanuses olid ka osalejad meie üritusel. Jeti Jäähallis võis näha uisutamas kuue-seitsmeaastaseid juntsusid, autokinolt ei aetud ära ka kolmekümneaastaseid mehi-naisi.

Alkoholi kättesaadavus alaealistele, hoolimata müügikeelust, on üldteada tõsiasi. Seda on kinnitanud ka mitmed ajakirjanduslikud eksperimendid. Noorteöö korraldajate ettepanekul vastu võetud alkoholimüügi piirang tõi kaasa rahuliku ja turvalise ürituse.

Kalle Muuli ilmselt kasutab ööd magamiseks, kuid võib vist pidada normaalseks, et mõned inimesed pidutsevad öösel, käivad raamatukogus luuleõhtul või naudivad autokino. Kuid alla 16 aasta vanused noored jõudsid Noorteöölt kenasti üheteistkümneks koju, nagu nõuab seadus ja Tallinna Linnavalitsus.

Tarmo Lausing, Tallinna Noorteöö peakorraldaja

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0