See juhtus mõni nädal pärast punase auto ootamatut peatumist, silikaattellistest müürist avause otsimist ning tee peal seisnud ja neile kõigile meeltesse kõrvetunud paha poissi. See juhtus päeval, mil kõik tundus kiiva kiskuvat. Ta oli otsustanud sel päeval minna Natalja juurde. Ta oli ühel selgusehetkel, täpsemalt eelmise päeva hilisel tunnil, lõpuks asja ette võtnud ja ära otsustanud. Meil kõigil peab asi klaar olema, ütles ta endale. Astridiga ta enam ühendust ei võta. Isegi kui Astrid otsustab sünnitada, ei taha ta enam tüdrukust midagi kuulda. Valle eelistas niisiis Nataljat. Ta pidi endale tunnistama, et osalt mängis siin rolli tüdruku eksootilisus. Mustanahaline venelanna – noh, totaalne vähemus. Ilus pealegi, väga ilus, isegi väikse kõhukesega on ta ilus ja ahvatlev. Ta oli just lugenud artiklit rasedatega seksimise kasulikkusest. Alguses häiris Vallet võimalus, et Natalja ei jäänud rasedaks temast, kuid lõpuks ta veendus, et see on äärmiselt ebatõenäoline. See teine mees ju eriline nöörd, jätab oma sekretärile oma tobedaid sõnumeid – see on kõik, milleks see junn võimeline on, mõtles ta irooniliselt. Valle teadis, et ees seisab raske võitlus, püüd saavutada olukord, kus Natalja jätaks mahagonist mööbli ja talvelgi kasutuskõlbliku basseini ning koliks elama ühetoalisse äärelinnakorterisse. Nojah, minu korter mai äss, praegu kuulub see veel pangale, aga noh, ega siis beibe seda teadma pea, mõtles Valle. Hommikul peegli ees habet ajades meenus talle aga, et ta töötab Astridiga koos ning tüdruku vältimine tähendaks ühtlasi ka töökoha vahetamist. Selle mõtte tõttu lõikas ta endale sisse. Siis, õues, ei käivitunud auto. Lihtsalt ei käivitunud. Fakin ässhõul, mine käima, siunas Valle masinat, virutas lahtise käega paar hoopi vastu rooli, kuid sellegipoolest ei teinud auto mingisugust häält. Ei turtsatust, ei märkigi sellest, et üldiselt on tal hea kiirendus. Seejärel läks Valle bussi, ostis viisteist krooni maksva pileti ning pidi nina krimpsutades seisma jääma, kuna salong oli reisijaid tulvil täis. Palavus ja hais. Korraga tundis Valle, et ta... ta peab minema. Gatta gou. Täitsa pael, mõtles Valle ärevalt, varem pole tal kunagi kõht lahti olnud. Kas ma sõin midagi hommikul, kaks röstsaia kalkunifileega, väts ool, no mis nüüd lahti. Kahe linnaosa vahele võpsikusse sattunud bussipeatuses pidi ta väljuma. Tal polnud kaasas ei tasku- ega salvrätikut, ei midagi, millega pühkida. Ta otsustas karata võpsikusse ja vaadata, mis saab. Astudes lööksõnu täismaalitud bussipeatuse taha, vajus ta mõne sammu pärast mingi püdela massi sisse. See tundus olevat segu mudast, veest ja lugematute inimeste äravisatud prahist. Terve võpsik oli täis erisugust prügi – autokumme, paberit, külmutuskappe, akusid. Kõik vedeles vikerkaarevärvilises vees. Valle sumpas pooleldi vihaselt ning pooleldi hirmunult edasi ja tagasi ega pannudki tähele, et on hakanud nuuksuma. Lõpuks uskus ta olevat leidnud sobiva koha, kuid hetkel, mil ta hakkas asja kallale asuma, tõusid ühe prügihunniku tagant kaks kõrbenud olendit, kellest üks hüüdis Vallele: «Hei, peremees, siia küll ei situ!» Valle tõusis, taganes ja tundis, et ei suuda rohkem vastu pidada. Ta tajus endas tõusvat täiesti ootamatut ja siirast hirmu, nii et see ajas teda lausa lapsikult raevu. Kaks kilomeetrit kodust oli ta sattunud justkui võõrale maale, vaenulikule territooriumile. Ta ronis mingile mättale, heitis heitunud pilgu oma selja taha ja lasi püksid rebadele. Ta kuulis, kuidas taamal autod katkematu jadana mööda vurasid. Järgmisel hetkel nägi ta, et on oma kingad ära määrinud. Taskus piiksus telefon. Saamata ise aru, miks, sonkis Valle telefoni taskust välja ning nägi, et talle tundmatu numbri pealt oli tulnud järgmine sõnum: «Mis möllad?» Nime polnud. Valle hirnahtas, ehmudes ise oma häälest. «Mulle aitab,» ütles ta endale nuuksudes. «Mulle faking aitab!» Ta ei saanud enam hästi aru, mida ta tegi. Võib-olla püüdis ta ennast vikerkaarevärvilise veega puhastada, määrides ennast endisest veelgi rohkem. Võib-olla rebis ta lipsu kaelast ning virutas vihaselt muu prügi hulka. Võib-olla jõudis ta ühel hetkel isegi naerda, kurjalt ja lühidalt, ning öelda endale: «Noh, oled nüüd igavesti kuul killa!» Võib-olla järgnes sellele mõte, et mis oleks, kui Willis teda nüüd näeks. Mõne hetke pärast oli ta tagasi oma ühetoalises korteris, mille akendest oli aasta eest näha merd, kuid kust nüüd avanes vaade naabermaja seinale. Ta käis duši all, viskas räpased asjad prügikasti ning pani ennast uuesti riidesse. Siis, pärast juuste kammimist, istus või isegi vajus ta korraga oma voodile ning jäi mõttesse. Siin me temast lahkuma peamegi. Peagi ta tõuseb, kohendab lipsu ja läheb uuesti bussi peale. Seekord õnnestub tal kesklinna jõuda. Me kaotame ta seal silmist, kuulsa kultuurikeskuse pöörduksed neelavad ta esindusliku kogu ning teda pole enam võimalik eristada. Teame vaid seda, et kuigi ta pani selga oma parima musta ülikonna, kena valge särgi ja sidus ette lemmiklipsu, jättis ta päikseprillid voodi kõrvale öökapile. Järgmises osas veendume, et ka vana hobune võib lonkama õppida. |
