Signe Kivi, Eesti Kunstiakadeemia rektor:

Samal teemal: Repliik: kas sellist sammast me tahtsimegi?

Vabadus on kallis ja ülev, igale inimesele eriline emotsionaalne kogemus ja seda kujutada nii, et see kõiki – Vabadussõja veteranidest nende lastelastelasteni – puudutaks, on raske ülesanne.

Ehk ka sellepärast on selle monumendi autor/autorid keskendunud Vabadussõja atribuutikale. Sellest on kahju.

Nüüdisaegsed skulptuurid on pigem tähenduslikud, üllatusi ja avastusi, üksi- ja koosolemist pakkuvad monumentaalsed märgid ning avatud linnaruumid, kus on hea olla iga päev. Pakutud kavand, selle mõõtkava ja materjal tekitavad minus vastakaid tundeid. Monument sobiks pigem sõjaväekalmistule leinava pronkssõduri (mille kunstilist taset pean kaugelt kõrgemaks) kõrvale.

Leonhard Lapin, kunstnik, vabaduse kella autor:

Olen pettunud. Minu meelest ei olnud mõtet sellise töö väljavalimiseks võistlust korraldada. Töö on selline, nagu oleks see püstitatud pärast Vabadussõda, seal ei ole midagi nüüdisaegset. See ei ole tänapäeva monument, see on aegunud.

Arhitektide liidul on rahvusvaheline põhimõte, et [sellistel võistlustel] peavad vähemalt pooled žüriiliikmetest olema spetsialistid.

Olin möödunud aastal Riia kontserdihalli rahvusvahelises žüriis, kus osalesid ka Riia linnapea, Läti peaminister ja kultuuriminister – kõik kõrged ametnikud –, aga žüriis domineerisid ikkagi spetsialistid ja valiku tegime meie, arhitektid.

Avaliku ruumi objektide valikul tuleb arvestada tänapäeva kultuuritaseme ja esteetikaga. Vabadussammas ei ole ainult Vabadussõja kangelaste ja eestlaste monument, seda hakkab vaatama kogu see seltskond, kes Eestisse tuleb. See muutub üheks riiklikuks sümboliks.

Võidutöö on vähe sellest, et aegunud, ka väga halbade proportsioonidega ja äärmiselt kõrge. See varjutab ära kõik Toompea objektid. Ma ei kujuta ette, kuidas muinsuskaitse seda aktsepteerib! See on ikkagi täiesti ebaõnnestunud valik.

Võib öelda veel seda, et need, kes kunagi sõimasid minu vabaduse kella, võivad nüüd rõõmustada – see oli ikka hea lahendus sellega (vabadussamba ideekonkursi võidutööga – toim) võrreldes ja tagasihoidlik ka veel.

Hindrek Kesler, arhitekt, Eesti Arhitektide Liidu eestseisuse liige:

Olles näinud esikolmikut üksnes meediast, arvan, et esikohatöö oli kindlasti teistest parem. Temas on mingit võimsust.

Miinuseks pean monumendi traditsioonilist ja ehk ka konservatiivset käsitluslaadi, kuigi paradoksaalselt on see ühtlasi ka lahenduse tugevus. Vabadusrist sobib sümboliseerima Vabadussõda. Samuti ei tekita sellise suurusega kujund konkreetses asukohas vastuväiteid.

Arvan, et vaatamata juba kõlanud kriitikale võiks see kavand siiski olla sobiv kompromisslahendus, mida aktsepteeriks enamik eesti rahvast. Tuleb ära teha ja kõik! Aga – kui Vabadusrist, siis Vabadusrist koos käe ja mõõgaga!

Piret Lindpere, kultuuriministeeriumi asekantsler kaunite kunstide alal:

Isiklikult oleks hoidunud farsiks kujunenud vabadussamba teemat veel mõnda aega üles tõstmast – ei näe mingit vajadust, et «auvõlga» likvideeritaks just Eesti Vabariigi 90. aastapäevaks.

Nüüd peavad Vabaduse väljaku planeerimisprojekti autorid tegema maksimaalseid jõupingutusi, et väljak ja sammas moodustaksid ühtse kompleksi.

Žürii otsusele ei heidaks midagi ette; keskmist ametkondlikku maitset võiksime kritiseerida juhul, kui tipptase eksisteeriks (nägemata küll ülejäänud projekte, ei anna tänapäeva eesti monumentaalkunsti tase põhjust optimismiks).

Kui 1930. aastatel ning ka viie aasta eest nähti monumenti pigem kui abstraktse vabadusaate kandjat, siis praegune võiduprojekt keskendub konkreetsele. See on Vabadussõja sammas ja sellena ka aktsepteeritav, ehkki Eestile nii omase saja-aastase monumendisõja etteaimamatutes käikudes esitab ehk liigagi selge poliitilise väljakutse.

Monumendi asukoht Harjumäe nõlval orientatsiooniga Vabaduse väljakule, mis pakuti esimest korda välja juba 1925. aastal, on kahtlemata parim.

Kui projekti teostamisel lähtutaks täielikult perfektsuse nõudest ja tulemuseks on lihtne, mõjuv (selleks tuleb loobuda mõttetutest «atraktiivsetest» detailidest ja viguritest, sealhulgas Eesti kontuuri esitamine), väga heast materjalist teos, võiks väljakust kujuneda kas just rahvuslik paik, aga koht, kus ajalugu on silme ees.

Rõhutatult traditsiooniline vorm nõuab ilmtingimata tänapäevast tektoonikat ja ümbruse planeerimist. Harjumäe nõlval moodustuvad kald-, püst- ja rõhtpinnad võiksid luua mõjuva ansambli. Hoiatavaks näiteks peaks olema totaalne ebaõnnestumine Harju tänava «haljastusprojekti» näol.

Krista Kodres, arhitektuuriteadlane:

Nagu paljud on juba öelnud, paigutub võidutöö oma esteetika poolest pigem 1930. kui 2000. aastatesse.

See pole minu meelest siiski suurim probleem: nüüdne kunst kasutab möödaniku vorme sageli ja õnnestunult. Minu jaoks on probleem selles, et ajaloolisusega mängides ei ole suudetud veenvat tulemust esitada, paigast ära on proportsioonid nii teosesiseselt kui ka suhtes väljakuga: kas ikka saadakse aru, et tegu oleks 9-korruselise maja kõrguse sambaga, mis paigutatakse ajaloolise bastioni nõlvale?

Teiseks on ikkagi väga küsitav teose märgikeel: ei ole kahtlust, et see meenutab – ükskõik kui palju me seda ka ei eitaks ja seletaks – 1930. aastate totalitaarrežiimide sümboolikat, mõjub ülimalt sõjakalt ja on mulle juba seetõttu vastuvõtmatu.

Monumendi sellisel kujul püstitamine oleks nii kurb kui ka naeruväärne ja edastaks muu hulgas hoopis muud sõnumit, kui seni oleme püüdnud nii endale kui ka teistele sisendada: sõnumit nüüdisaegsest, uuenevast, Skype’i ja e-riigi Eestist. Nii seda kui ka uhkust ja ülevustunnet Vabadussõjast on võimalik väljendada ka risti ja ratsahobuseta.