See oli paljuski muusika- ja interpreedikeskne ooperiõhtu, kus lavastust ja kontseptsiooni peaaegu polnudki. Kujundus piirdus diagonaalis lava poolitavate sammastega, mis eraldasid orkestri solistidest. Püüne tagumist seina ehtis videoprojektori valgustatud ekraan. Ligemale kahe tunni jooksul tulid Novaja Opera solistide esituses ettekandele aariad, duetid ja ansamblid Verdi, Bellini, Donizetti ja Puccini ooperitest. Otsekui juhuslike eranditena rikastasid kõrgetasemelist bel canto kava mõned Rossini, Cilea ja Flotovi sulest pärinevad numbrid.Callas jäi kavalehele Tavapärasest standardrepertuaariga galakontserdist eraldas neli aastat tagasi Moskvas esietendunud «Maria Callast» üksnes konferansjee puudumine ja (pidevalt läbikukkunud) katse liikuda ühelt numbrilt teisele ilma vahepealse aplausi ja kummardusteta. Lavalise dünaamika eest hoolitsesid eelkõige Novaja Opera harvanähtavalt kergejalgne ja koordinatsioonivõimeline koor ning kaks episoodiliselt üles astunud klouni, kelle muusikaga sünkroniseeritud liikumine ja pantomiim mitmele üldtuntud aariale argliku katse korras uut kontekstuaalsest raami püüdsid luua. Aga kuhu jäi siis Maria Callas, kelle afišše täitnud nimi küllap nii mõnegi muusikasõbra sel õhtul hoolimata kallist piletist kohale tõi? Tõdegem, et teda jagus vaid pealkirja, pisut ka kavalehele ja projektorilinale, ent mitte lavale. Ohvriand Callasele? Maria Callase nime kandev lavastus polnud vähimalgi määral seotud tema biograafia, isiksusliku karakteri või loomingulise geeniusega (meenutagem siinkohal, et üks Callase elust pajatav draama etendus kümmekonna aasta eest Pärnu Endla teatris). Või pidi Novaja Opera «muusikaline ohvriand» olema mõeldud Callasele endale? Huvitav, milliseid ohvreid või ande vajab kogu elu peamiselt tähelepanust ja imetlusest toitunud ooperijumalanna veel 30 aastat pärast oma surma? Ilmselt kohe kindlasti mitte popurriid üldtuntud aariatest, mida ta ise enamasti paremini esitas. Reklaamtekst festivali koduleheküljel lubas, et lavastus põhineb Callase «erakordselt laialdasel repertuaaril». Mis on, kui aus ja pedantne olla, kahekordne vale. Esiteks kõlasid etenduses peamiselt üksnes itaalia bel canto meistrite aariad; Wagnerist, Gluckist, Cherubinist jt, kelle loomingu esitamisel põhineb paljuski Callase kõikelaulja reputatsioon, polnud kavas nootigi. Teisalt jälle ei astunud Callas siinkirjutaja andmetel kunagi üles üheski Donizetti ooperi «Rügemendi tütar» lavastuses, millest oli etendusse lisatud üks ansamblinumber. Lati alt läbi Samuti ei märganud ma, et ükski Novaja Opera seitsmest nais- ja kolmest meessolistist oleks laval teinud üleliia tõsiselt võetavaid samme laulu- ja näitekunsti ühendamise suunas, mille poolest Callas omal ajal isegi nende ooperisõprade hulgas tuntust ja tunnustust kogus, kes tema häält ja laulumaneeri muidu eriti ei sallinud. Ivan Fadejevi lavastatud «Maria Callas» oli kõrgetasemeline, maitsekas ja laiast lavast hoolimata suhteliselt kammerlik ooperietendus. Ent kunstilise terviku seisukohast polnud see rohkemat kui kostümeeritud, kujundatud ja koreograafiliselt kohendatud galakontsert. Oleks mõistetav, kui midagi sellist tehtaks kõigest ühel korral – näiteks mälestusõhtuna Callase sünni- või surma-aastapäeval –, ent repertuaariühiku kohta jäi pakutu selgelt alla ooperilavastuse mõttelist alampiiri. Ning seega läks altpoolt teatraalsete ja visuaalsete muusikalavastuste lubadusega enesele seatud latti ka Birgitta festival. |
