Müütilisus ja argisus Kõik selles luulekogus kõneleb Tartust. Siin on kirge, põlgust, valu, ei-saa-üle-emajõest-tunnet. Seda viimast, tartlaste ja tartlaseks olemise ängi, ehk kõige rohkemgi, ja enamasti leiab see väljendamist füüsilistes kujundites. Kohe eristuvad tekstis kaks plaani: müütiline ja argine. Voolava anonüümse teksti tagant koorub tasapisi esile Tartu kui mingi müütiline naisolevus: tal on arterid, kopsud, luud, üsk, ta köhib, neelab ja seedib Monotoonsus, mis pealiskaudsel lugemisel silma torkab, omandab sellest vaatepunktist teise tähenduse: pea ühepikkuste tekstijuppide näol on tegemist justkui rituaalse tekstiga, mis kinnitab kehtivat maailmakorda, ning korduvad väljendid muutuvad mantrateks, mis teksti punkteerivad ja sagedase esinemisega aja justkui seiskavad. Ka teksti pealiskiht – kõik eluline, põgus, argine – omandab sellise müütilise plaani valguses igavikulise mõõtme: ning mina / igavene mööduja / pean kutsuma neile politsei (lk 40). Argine paisub ja jääb ajatuna kõlkuma kuhugi maa ja taeva vahele: kui läheme sinuga tantsima / voolab higi mööda emajõge alla / tähtvere kleepub seljale / augusti lõpp kätleb maailma lõppu (lk 64). Teksti kolmas, intertekstuaalne plaan, moodustub luuleklassikute tsitaatidest. Vihjeid leiame Alverile, Alliksaarele, Kaplinskile, Koidulale, Viidingule, Trubetskyle, Visnapuule, Sepale, Rummole, Ojamaale, Karevale. Teravam silm märkaks autoreid ehk veelgi. Lisaks leidub «sämpleid» Daodejingist, Saint-Exupérylt, The Smithsilt ning tuntud lauludest. Afanasjevi miksimiskunsti tipuks võib pidada 12-värsilist luuletust, mis sisaldab tsitaate ja parafraseeringuid Rummolt, Ojamaalt, Karevalt ja Daodejingist. Tsitaadid, registrite vahetamine ja keelega mängimine loob paralleeli T. S. Elioti hulganisti «tekstisämpleid» sisaldava poeemiga «Ahermaa» (1922). Elioti poeemil on tsitaatide copyright autori kommentaaride näol olemas, Afanasjevi kogus need puuduvad, mis tekitab paranoilises lugejas huvi tuvastada fragmentide «tõeline» päritolu ja muudab teksti väga köitvaks. Eliotiga seob Afanasjevit ka modernistlik vaimsus: eksperimenteerimine ning teema – Tartu põlguse/armastuse alt kumab mure linna pärast, igatsus kuldsete aegade järele ja äng, mis iseloomustab pigem modernistlikku suhtumist kui postmodernistlikku kiretut mängulusti. Põlvkondade luud Tsitaatide kasutamisel tegutseb autor enamasti sihipäraselt. Ta kirjutab klassikuid üle ja ümber, astub nendega dialoogi, jätab nende kuju küll äratuntavaks, aga toob nad endale lähemale. Nt Kaplinski Me varjud on väga pikad, kui tuleme õhtul heinalt on Afanasjevil Meie varjud on väga pikad, kui tuleme õhtul kauplusest jne. «Katedraal Emajões» on mitmeplaaniline ja intrigeeriv luulekogu. Klassikute äratundmisrõõm pakub lugejale kindlasti rahuldust, kuid pettumust võib valmistada avastus, et mõnikord pole tekstil jõudu võõraga alustatud dialooge lõpuni pidada. Neid kokkumiksitud värsse võib vaadelda ka kui Afanasjevi katset poeete-poetesse omavahel vestlema sobitada, jäädes ise vahendajaks, kõigi «ühiseks tuttavaks». Võib-olla oleks sämplite eristamine ülejäänud tekstist aidanud mehhanisme selgitada. Autor manitseb tasa astuma, sest jalge all on «kümnete põlvkondade luud», mis tuleb «mõnusaks tallata», ja nõnda talitab ta ka luuleklassika luudega. Ta tallab nad mõnusaks. Raamat Vahur Afanasjev «Katedraal Emajões» ID Salong 2006 |
